…miks muidu käivad
neelud lapsepõlves armsaks saanud toitude järele. Vanadus pidi ju olema
tagasipöördumine lapsepõlve… ja hambutusse olekusse. Igatahes olin ma sunnitud
mõned nädalad tagasi poeletilt ostma paki hirsitangu, sest minu lemmikpudruks
härjapõlvlasena oli hirsipuder. Mul oli juba pikemat aega selle pudru lõhn
ninas värelenud ning enam ei suutunud kiusatusele vastu panna. Mõtlesin, et
proovin. Kui ei kõlba, saavad või hiired tangu süüa. No ei kõlvanud. Eriti.
Polnud üldse see. Lõhn kusjuures oli, aga maitse… oma viga kui ei vaadanud
tookord täpsemalt, kuidas ema seda tegi. Teine lapsepõlve lemmik oli mul
bubert. Eriti siis kui mu õde seda valmistas. Tal oli nagu mingi eriline suhe
sellega. Alati tuli see nii kohev ja maitsev. No seda minu moodi bubertit olen
vahetevahel ikka teinud. Iseendale. Ega mu lapsed sest eriti midagi pea. Aga
täna ma kohe pidin endale mustsõstramoosiga saiavormi tegema. Hommikust alates
oli ta mul silme ees ja keele peal ning pääsu polnud. Ahjust võetuna peaks ta
ju veidi jahtuma, aga kui kibelus on nii suur, siis tuleb tulikuuma võtta,
külma piima peale kallata ning ahhhhh…. Lapsepõlves tagasi nigu niuhti.
Öeldakse, et teatud toidud on meie ’comfort food’ ehk siis maakeeli turvatoit.
Minul on nad täiesti olemas. Siia hulka kuulub näiteks tass ’päris’ kakaod või
praekartulid sibulaga või piimasupp vorstisaiaga või sai õunamoosiga. Istud ja
maiustad, naudid hetke ning tunned kohe, et elu tuleb ikka mönuga võtta,
toidust rääkimata.
No comments:
Post a Comment