Päike tuuritas
peaaegu pilvitus taevas, kallates üsna kevadehõngulist valgust kõigi
eestimaalaste pääle. Oli sünnipäevatunne. Ja selle tunde tekkimiseks ei olnud
vaja mitte kuhugi minna ennast patriootiliselt või poliitiliselt tõestama. Kodumaa
sünnipäeva kõige tähtsamaks väljundiks ei ole ju ometi ülesmukitud prominentide
iseteadlikult uhke paraad punasel vaibal ning paadunud sõjavastalisena ei soovi
ma kunagi osaleda lahinguvarustuse väljanäitusel. Mulle meenutab see nõukaaja
armee aastapäeva ja võidupüha paraadi, ainult tribüünilt lehvitajad on teised. Mind
teeb kurvaks see, et 21.sajandisse jõudnuna, kulutame me ikka veel miljoneid
sõjapidamisele ning inimelu võtmine lahingutingimustes on ikka veel
aktsepteeritav. Ajaloost pole me midagi õppinud. Meil on ikka ääretult vedanud,
et me oleme oma Eesti riiki lausa kaks korda saanud alustada. Väikesed nagu me
oleme. Kui me selle korra nüüd maha mängime, siis kas meile kolmandat võimalust
enam antakse? Samas, egas kodumaatunnet riigikorra vahetumine südamest välja ei
kisu. Rukkilill õitses meil rahvariietel ja põlluservas kogu okupatsiooniaja. Suitsupääsuke
teeb pesa siiamaani. Meie fantastiline rahvuslipp vaatab meile vastu pea igalt
talviselt pildilt. Tänasel kaunil päeval leidsin selle Laiuse mäelt….
Kodumaa sünnipäeva
puhul ei huvita mind absoluutselt, milline viin kõige paremini pidulauale
sobib, kas peaks ignoreerima vabariigi hümni kolmandat salmi, mida peaminister ütles ja mida ütlemata jättis, kas president ikka
puudutab oma kõnes ühiskonna valukohti ja teeb märkusi ’pahadele’ poliitikutele, kas presidendiproua valib seekord õige kleidi või paneb jälle puuse või kas
vastuvõtul ikka kiluleiba antakse. Sünnipäevatunne tuleb sellest, et Minu Eestimaa on ikka alles, asudes minu sees ja jäädes sinna igaveseks.
Minu Eestimaa püsib
minus
Ta põldude
ristikulõhn
Minu Eestimaa püsib
minus
Ta keel ja ta
kodune õhk
Minu Eestimaa püsib
minus
Ta kutset ma eneses
kuulen
Minu Eestimaa püsib
minus
Ja kestab mu
kasinas luules…
No comments:
Post a Comment