Masohhismi sada varjundit ehk kuidas ma end menuraamatust läbi närisin

Tavaliselt ma massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Sel pole siiani õnnestunud minu ON nuppu üles leida. Igasugu telerist ülekantavad massidele mõeldud üritused jätavad mind täiesti külmaks, näiteks pole ma mitte kunagi vaadanud mitte ühtegi superstaari saadet, laulupeo ülekannet, pingviinide paraadi, eurovisiooni või mis-iganes-tähtede võistlusi-võitlemisi-kannatusi jne… Arvatavasti olen ma üks vähestest eestimaa inimestest, kes EI OLE vaadanud YouTube’ist korea mehikese Gangnam-nim-num videot (ikka sedasama, mis nüüdseks siis juba mine-tea-mitu-miljonit-triljonit vaatajat kogunud on) ning ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta avaldan siinkohal tõe, et ma EI OLE mitte kunagi kuulanud ega lugenud mitte ühtegi meie presidendi kõnet. Ka ei ole mul mitte halli aimugi sellest, mis laulud hakkavad kõlama selle aasta niinimetatud Eesti laulul ning mul on jumala ükskõik, milline lugu meilt järjekordsele Eurovisioonile kõrbema läheb. Aga lubadus on lubadus ning oma sõna tuleb pidada. Mingil aastal lubasin, et kuulan ära tolle aasta Eurovisiooni laulud. Tuleb ausalt tunnistada, et täitsin selle lubaduse siiski ainult nii umbes 30% ulatuses. Õnneks ei jäänud kripeldama. Seekord siis lubasin, et loen läbi eelmisel aastal raamatupoodide sissekäigud ummistanud ning eestimaa nais- ja meesolevusi hullutanud ja enneolematuid müügiarve purustanud üllitise ’Fifty shades of Grey’ ehk maakeeli ’Viiskümmend halli varjundit’ (pealkiri, mis kõlab inglise keeles suht paljutõotavalt, kuid eesti keeles on täiesti ebaõnnestunud), ning mitte ainult ei loe, vaid ka kirjutan sellest oma blogis. Riskides seejuures kogu oma tulevase karjääriga (ses mõttes, et kui mu järgnevad või praegused tööandjad mu blogi loevad). Eks ma muidugi teadsin, mis mind ees ootab. Kuigi ma olen superkiire lugeja, võttis see raamatuke ikka tervelt mitu nädalat, ei aidanud ka minu oskus lugeda diagonaalis. Viiekümnenda leheküljeni jõudes olin nii tohutult väsinud sellest a la Videvikust ja Bellast (kusjuures täiesti imestusväärne, kuidas viimase aja jutukeste autorid ei saa üle ega ümber koperdavast ja komistavast ning iseennast viimase kõõmana tundvast peategelasest, just nagu maailm oleks koondunud ainult selle stereotüübi ümber), et olin sunnitud raamatu käest panema. Teiseks põhjuseks oli tohutu kirjavigade laviin, aga seda võib puhtalt professionaalseks kretinismiks pidada, sest olin ju äsja lõpetanud ühe kogumiku keelelise korrektuuri… Tundub, et tõlkijal oli asjaga kiire ja toimetaja ei tahtnud ka rahvast pikalt oodata lasta – sisu pidavat ju pahviks lööma, kes see kirjavigade või äpardunud lausekonstruktsioonide kallal ikka irisema hakkab… Kuigi – ega ma eriti ei usu, et ingliskeelses originaalis need laused paremad on. Aga see selleks. Kui ma siis nii palju kosunud olin, et julgesin raamatukese uuesti kätte võtta, suutsin korraga alla neelata pisut suurema tüki. Ise mõtlesin kogu aeg, et no millalgi peab ju ikka põnevamaks ka minema. Mingi karakteri areng või midagi taolist. Enneolematu paljastus näiteks. Midagi enamat, kui ainult kiimas peategelaste janu seksuaalse rahulduse järele. No ei juhtunud midagi. Jäin mõtlema meie vaeste eesti meeste peale. Ajakirjanduses ju teatati, et enamik raamatu ettetellijaist olid mehed ja põhjuseks arvati olevat, et ehk mehed tahaksid rohkem teada saada, kuidas oma naistega voodis käituda, et nood rohkem rahule jääksid. Vaesed mehed. Ei kujuta küll ette, mida nad sellest raamatust oma voodielu mitmekesistamiseks üle peaksid võtma. No mul muidugi puudub ka igasugune ettekujutus, millised need tavalised eesti mehed voodis on… Aga kui nad nüüd mõtlevad helikoptereid rentima hakata, et oma väljavalitutega lõbureise teha, siis ma arvan, et ise tüürimise asemel tuleks siiski korraliku väljaõppe saanud piloot palgata. Ja palun, PALUN, ärge hakake oma naistega mingeid lepinguid sõlmima. Nendest lepingutekstide lugemisest ma ennast säästsin ning suundusin sujuvalt lehekülgedele, kus taas tavapärane sensuaalne tegevus toimus. Pean tunnistama, et need toredalt üksikasjalikud kirjeldused oma kehatunnetusest tekitasid minus piinlikkust. Ja seda mitte ainult kirjavigade ja tohutult primitiivse stiili tõttu. Seksuaalne kogemus on midagi võimsat ning selle kirjapanemine seotud suure riskiga. Umbes nagu siis, kui sa tahaksid sõnadega edasi anda lendamise tunnet või kirjeldada üksikasjalikult, kuidas sa end sünnituse ajal tundsid. Kui sa just väga suur sõnasepp ei ole, siis parem oleks seda mitte teha. Tõeline puänt ootas mind aga leheküljel 183. Mnjaa. Nüüd ma tean, miks raamat nii paks on – sinna vahele mahub ikka päris mituteist lehekülge e-maile… E-ühiskond, mis parata. Kolmandal korral raamatut kätte võttes otsustasin asja lõpule viia. Saagu mis saab. Nii nõrguke ma ka ei ole. Hullemaidki asju läbi loetud ju, kui mõelda kohustusliku kirjanduse peale näiteks… Viimse hetkeni lootsin, et asi läheb tõsisemaks, et selle väljareklaamitud klantspildi taha varjuva härra Grey olemusest vähemalt paar varjunditki päevavalgele tuuakse. Aga küllap olen rikutud tõsisest kirjandusest ning tõsistest filmidest, sest üsna üksluisesse halli kampsunisse jäi minu jaoks nii ’salapärane’ härra kui naiseks-saamise-valu käes kannatav teismeline tütarlaps. Loodetavasti avanevad kapiuksed järgmistes osades… Siinkohal teatan ametlikult, et järgmisi osi ma ei loe (ei eesti keeles ega originaalkeeles ega üldse mitte mingis keeles). Mulle küll meeldib ennast proovile panna, aga päris masohhismiga ma ei tegele.