…narkouimas. Idee
narkootikumide tarbimisest selleks, et mingisse teise reaalsusesse jõuda, pole
mind kunagi ahvatlenud. Miks peaksin nägema vaeva mingi keelatud olluse
kättesaamiseks ja manustamiseks, kui on piisavalt muid vahendeid reaalsustaju
kaotamiseks või ümbritseva kõverpeeglis nägemiseks. Siinkohal ei mõtle ma mitte
katuselt alla kukkumist või end oimetuks joomist, see oleks sama mõttetu kui
kanepi suitsetamine, ei-ei, piisab täiesti mingist uuest muusikapalast, et
jalad alt kaoksid. Tundub, nagu oleksid just seda meloodiat oodanud kogu oma
elu. Maailm jääb seisma. Aeg liigub tagurpidi. Mõte on tardunud. Vaatad alla
oma elukese peale kõrgelt ülevalt, seistes vikerkaare serva peal. Pole eilset,
pole homset, on ainult helide kooslus, mis tulise joana läbi sinu veresoonte
tuiskab, muutes tundetuks kõik su ihuliikmed peale hinge. Sind ei ole siin, ei
ole seal, ei ole üldse kusagil ilma peal. On ainult muusika ja hääl. Lõpmatuse hääl…
ja seal lõpmatuses ei ole mingit muret eilse, tänase ega homse pärast. Miks peaksin
sellest illusioonist siis ärkama? Mängi, muusika, mängi… mind pole enam siin.
No comments:
Post a Comment