…enne kukke ja
koitu. Veame oma väikesed väetid lapsed kättpidi lastehoidu või koolimajja, kus
võõrad inimesed neid lohutavad, kasvatavad, nendega mängivad ja neid õpetavad.
Sõidame kümneid ja sadu kilomeetreid, raisates mittetaastuvaid maavarasid nagu
nafta, et jõuda sihtpunkti, mida kutsume töökohaks. Oleme seal päevad läbi,
kulutades elektrit ja gaasi, hoidmaks väiksemat sorti või klaasseintega
eputavaid majamonstrume pimestavalt valgete ja soojadena, et võidelda väljas
akna taga valitseva kaamose, külma ja pilkase pimedusega. Me teeme tööd. Kõige
parem kui me toodaksime midagi. Ja toodaksime palju. Sest kui tootmine suureneb
ja on efektiivsem, siis tuleb ka kasum ning sellega koos tõuseb riigi
kogumajanduse produkt. Nii me siis üritame kokku vusserdada üha rohkem
saapapaare või kohvimasinaid. Hea töö eest lubatakse ju tulemuspalka! Mis sest,
et lugematute kaubandusäride riiulid ägavad niigi miljonite saapapaaride all
ning erinevat sorti kohvimasinatel ei tee ka kõige parema tahtmise juures enam
vahet. Aga meie tootmine kasvab. Mis sest, et ka iga päev uut saapapaari poest
koju tuues ei suudaks seesama hulk inimesi ära osta ahvikiirusel kasvavaid
saapakuhilaid ning kõigi kohvimasinate korralikuks ärakasutamiseks kuluks vist
sadu aastaid. Ega ei peagi ju aastas korra uusi saapaid ostma. Teeme saapad
sellised, et iga kuu tuleb uued osta. Ja kohvimasinale piisab aastakesest küll. Peaasi, et me saaksime neid
ikka üha rohkem ja rohkem valmistada. Prügihunnikuid suurendada. Tulemuspalgaga
on ka nii nagu on. Mõni saab, mõni ei saa. Mõni saab tõepoolest selle eest, et
on midagi vajalikku ära teinud. Enamik siiski selle eest, et on õigel ajal
õiges kohas olnud. Suurem hulk inimesi on aga õnnelikud, kui üldse palka saavad.
Ja kui sellest palgast ka saapapaari jaksaks osta. Kohvimasinast võivad nad
enamasti siiski ainult unistada. Pärast tööpäeva lõppu vantsime väsinult ja kurvalt
toidupoe riiulite vahel, otsides sama päeva allahinnatud toidukraami või siis
silti, mis ütleb ’parim enne möödas’. Kodus ootavad meid näljased lapsed, keda
me ei mõista ning kes meile juba eelpuberteedieas võõraks muutuvad, kuna nad on
suurema osa oma elust veetnud kellegi teise silme all. Kui me neid uusimate
mobiilsete vidinatega kindlustada ei suuda, siis oleme nende arvates feil mis
feil. Seega – tuleb järgmisel hommikul jälle enne kukke ja koitu orjama minna,
lootuses, et kraabime ehk seekord veidi rohkem kokku, et jõuaksime osta kõiki
neid sada kümmet täiesti mittevajalikku asja, mida meil ometi täiesti kindlalt
vaja on ning ilma milleta me oma elu ette kujutada ei suuda. Sest me oleme
inimesed. Mõistusega olendid. Ja meie elu on ju ometi mõtestatud tegevus… see
pidavat meid loomariigist eristama.
No comments:
Post a Comment