Nii me siis tõuseme...

…enne kukke ja koitu. Veame oma väikesed väetid lapsed kättpidi lastehoidu või koolimajja, kus võõrad inimesed neid lohutavad, kasvatavad, nendega mängivad ja neid õpetavad. Sõidame kümneid ja sadu kilomeetreid, raisates mittetaastuvaid maavarasid nagu nafta, et jõuda sihtpunkti, mida kutsume töökohaks. Oleme seal päevad läbi, kulutades elektrit ja gaasi, hoidmaks väiksemat sorti või klaasseintega eputavaid majamonstrume pimestavalt valgete ja soojadena, et võidelda väljas akna taga valitseva kaamose, külma ja pilkase pimedusega. Me teeme tööd. Kõige parem kui me toodaksime midagi. Ja toodaksime palju. Sest kui tootmine suureneb ja on efektiivsem, siis tuleb ka kasum ning sellega koos tõuseb riigi kogumajanduse produkt. Nii me siis üritame kokku vusserdada üha rohkem saapapaare või kohvimasinaid. Hea töö eest lubatakse ju tulemuspalka! Mis sest, et lugematute kaubandusäride riiulid ägavad niigi miljonite saapapaaride all ning erinevat sorti kohvimasinatel ei tee ka kõige parema tahtmise juures enam vahet. Aga meie tootmine kasvab. Mis sest, et ka iga päev uut saapapaari poest koju tuues ei suudaks seesama hulk inimesi ära osta ahvikiirusel kasvavaid saapakuhilaid ning kõigi kohvimasinate korralikuks ärakasutamiseks kuluks vist sadu aastaid. Ega ei peagi ju aastas korra uusi saapaid ostma. Teeme saapad sellised, et iga kuu tuleb uued osta. Ja kohvimasinale piisab  aastakesest küll. Peaasi, et me saaksime neid ikka üha rohkem ja rohkem valmistada. Prügihunnikuid suurendada. Tulemuspalgaga on ka nii nagu on. Mõni saab, mõni ei saa. Mõni saab tõepoolest selle eest, et on midagi vajalikku ära teinud. Enamik siiski selle eest, et on õigel ajal õiges kohas olnud. Suurem hulk inimesi on aga õnnelikud, kui üldse palka saavad. Ja kui sellest palgast ka saapapaari jaksaks osta. Kohvimasinast võivad nad enamasti siiski ainult unistada. Pärast tööpäeva lõppu vantsime väsinult ja kurvalt toidupoe riiulite vahel, otsides sama päeva allahinnatud toidukraami või siis silti, mis ütleb ’parim enne möödas’. Kodus ootavad meid näljased lapsed, keda me ei mõista ning kes meile juba eelpuberteedieas võõraks muutuvad, kuna nad on suurema osa oma elust veetnud kellegi teise silme all. Kui me neid uusimate mobiilsete vidinatega kindlustada ei suuda, siis oleme nende arvates feil mis feil. Seega – tuleb järgmisel hommikul jälle enne kukke ja koitu orjama minna, lootuses, et kraabime ehk seekord veidi rohkem kokku, et jõuaksime osta kõiki neid sada kümmet täiesti mittevajalikku asja, mida meil ometi täiesti kindlalt vaja on ning ilma milleta me oma elu ette kujutada ei suuda. Sest me oleme inimesed. Mõistusega olendid. Ja meie elu on ju ometi mõtestatud tegevus… see pidavat meid loomariigist eristama.