Tänane 20.12 2012...

…ei võnkunud minuga samas universumis. Üsna tugev oli see tunne, nagu oleks ma paralleeluniversumisse sattunud. Tegelikult algas kõik juba eile õhtul. Vahetult pärast seda, kui olin läbi lugenud mulle saadetud kirja, kus kõneldi minu võimalustest hüpata teise reaalsusesse ja kogeda oma teiste minade elusid. Ju siis toimus see hüpe koheselt. Polnud vaja isegi hüpnoosiga tegeleda ega seina võnkuma panna. Mis paneb mind mõtlema selle üle, et kui me seni oleme neid inimesi, kes peaga vastu seina jooksevad, vaadanud kui poolearulisi, siis võib-olla proovivad nad tegelikult hoopiski kvanthüpet sooritada… Igatahes üritas tänane päev mind esiteks igal moel takistada hommikul tööle saamast. Ja nagu võis eeldada – ka koju tagasi ei tahtnud ta mind sugugi lasta. Väikese nikerdamise peale ma need kaks takistust ikka lõpuks ületasin. Aga võib-olla oleks targem olnud hoopis kodus sooja teki all maailmalõpumõtteid mõlgutada, sest ega koolipäev ei olnud sugugi pärikarva silitav. Millegipärast hammustasid mind täna just need lapsed, kellest ma arvasin, et meil kehtib vastastikune lugupidamine ning me suudame üksteist aktsepteerida. Sellest siis see tunne, nagu oleks need marakratid täna teisest maailmast pärit. Kui tihti me kuuleme inimeste suust, et vot täna olid sa nagu ära vahetatud. Aga äkki olingi. See polnud see päris minu MINA, kes siin maailmas ringi käis ja kamandas. Huvitav, missugune MINA siin minu asemel selles minu päris omas tegelikkuses ringi ukerdas. Ja kuidas temal läks… Nii tore oleks ju iseenese erinevate minadega kokku saada mingis reaalsustevahelises mittemiskis, istuda tassi kohvi taga ja muljeid vahetada. Üheskoos maailma lõppu oodata. Vot selle lõpuga on nüüd nii nagu on. Karta on, et see meie kolmel jalal lonkav maailm kestab edasi veel ka järgmisel nädalal ning kes teab kui mitu tuhat aastat veel… Ja üleüldse pole ma seda lõppu meie homme kell 12 algavasse kooli jõulupeosse sisse planeerinud. Kui ta kõigest hoolimata tuleb, siis ma luban, et improviseerin vastavalt olukorrale. Ehk rabeleme kuidagi välja. Oleneb muidugi, mis reaalsusesse ma homme satun.