Mis parata...

…kui mõnikord lihtsalt oled kurb. Tundub, nagu oleks sinu õlgadele laotatud kogu maailma raskus ja lisaks veel see lumehunnik, mis katusele tuisanud on. Aknast välja vaadates põrnitseb kurbus sulle vastu ning kui ukse avad, siis tormab sealt tuppa kurbusest lõdisevat külma. Hommikune tass kohvi maitseb kui viimsepäeva lahja nõudepesuvesi ja raadiost mängitakse järjekindlalt laulu ’Last Christmas’… Ükskõik kui meeleolukat laulu ka oma muusikatagavaradest ei otsiks, peale kahte esimest takti paned selle tilulilu otsustavalt kinni ning kuulad pisarakiskujaid edasi. Lihtsalt selleks, et oodata, kas need pisarad ikka lõppevad kord. Või siis mitte. Lähed täitsa üskõikse südamega lumelabidaga tantsima, sest ei suuda tema kisa koridoris enam välja kannatada, aga selle asemel, et oma tavapäraselt torsievat monoloogi pidada, külmuvad su põskedele pisarakristallid ja kui tuppa tagasi jõudes oma külmast siniseks tõmbunud varbad avastad, siis tajud, et tulebki hakata kurvameelsena lumetõrjetöid tegema, kuna ajataju on kadunud ning tavapärase 20 minuti asemel oled õues mässanud terve tunni. Sellest lume ja talve kirumisele kulus täpselt null sekundit. Aga neid luuleridu, mis talvistes avarustes sinu peas sündisid, sa targu ei avalda, sest muidu võib juhtuda, et sinu järgmine tööandja, kes netiavarustest su profiili kontrollib, saadab su tööle võtmise asemel ühte teatud kinnisesse asutusse. Mõtled siis töötegemisele, sest ikka ja alati kuhjub just jõulude eel mingi ports tegemata töid, aga pärast kümmet minutit kurvalt ekraani põrnitsemist ja enam-vähem-täpselt kolme sõna kirjutamist, mahakustutamist ja ümbertõstmist jõuab sulle kohale, et selle tööplaani järgi küll pole võimalik järgmist veerandit vastu pidada ning mitte keegi pole võimeline lugema kooli lehte, kust igast veerust kuuskümmend kuus kurbusest nõretavat lumehelbekest vastu vaatab. Lõpuks annad alla. Kui kurb siis kurb. Kõlaritesse paiskub taas ’Owner of a lonely heart’ ja kurbus saab vaba voli laiutada. Olgu tal ka vahel hea päev.