Miks otse minna kui ringiga saab ehk maakas Tartus vol 3

Kui midagi saab untsu minna, siis see ka läheb… ning tavaliselt läheb untsu see, mida te kõige vähem tõenäoliseks peate. Pärast kümmet minutit paanilist hirmu, et kohalik buss õigeks ajaks Jõgevale ei jõua ning ma Tartu bussist maha jään, sain südamerahuga 30 minutit Rakvere bussi oodata, mida… ei tulnudki. Kobistasin siis oma külmunud varbad järgmisesse Tartu poole minevasse tunne-eestimaad-bussi, mille ekskursioonipilet oli tunduvalt kallim. Kuna ma aga nagunii olin juba lootusetult hiljaks jäänud, siis võtsin asja rahulikult ja magasin pooled vaatamisväärsused maha. Tartusse jõudes oleksin suure kiiruga bussist maha koperdades peaaegu emakest maad suudelnud ning küllap oli mu nägu takso poole lipates üsna selgelt loetav, sest taksojuht tegi mulle komplimendi – „Ma kohe vaatasin, kuidas te minu poole tuiskasite, pilk säramas, ja teadsin, et tuleb kiire minek“.  Ega ma jala polekski vist kuhugi pärale jõudnud. Nimelt on Tartu linnas koos lume tulekuga kadunud kõik otseteed, mis tähendab, et silmaga nähtavasse paika jõudmiseks tuleb vähemalt ühe majadebloki suurune ring teha. Kõnniteed on asendunud kuumaastikusarnaste ebamäärase sügavuse-kõrguse-tihedusega ollusega kaetud  ussikäikudega, millel liiklemine enamasti ühesuunaline. Saatusekaaslasega kohtumisel on kaks võimalust – teha ringtantsu ümber üksteise või sundida nõrgemat hange hüppama. Pärast paari katset loobusin seda tantsu ideed laiemalt propageerimast. Edaspidi mängisin jänest. Kuna seekordne tarkuse tagaajamine sattus jõulueelse hulluse aega, siis üritasin kaubanduslikest asutustest nii ruttu läbi käia kui võimalik ning läksin selle asemel hoopis kinno. Täielikus teadmatuses, mis filmiga tegu on. Ja üllatusin. Positiivselt. Cloud Atlas ehk siis Pilveatlas osutus päris sügavamõtteliselt filosoofiliseks jutustuseks inimsaatusest ja inimolemusest, vürtsiks veidi Matrixi-laadset  närvikõdi ning näpuotsaga head muusikat. Võnkus minuga ühes universumis. Mida ei saa küll öelda Tartu tänavavalguslampide kohta, mis millegipärast mind kohates tihti vilkuma hakkavad. Tegelikult mõtlesin ma välja, miks Tartu linna elektroonika mind jätkuvalt ignoreerida püüab – ma olen ju turist, ma ei ela seal. Nii nagu ainult tallinlased saavad pealinnas tasuta transpordihüvesid nautida nii on ka Tartu tasuta ukseavamine ja tänavavalgustus ainult kohalikele ette nähtud. Turistil olgu oma taskulamp kaasas. Igatahes, kui ma eile õhtul pimedas öömaja poole tatsasin ning jalakäijate sillal hetkeks peatusin, et rasvaste paksude lumehelveste langemist nautida, kustus mu kohal siranud latern sootuks… Aga kojusõit toimus ikka ja jälle Luua-Palamuse-Kuremaa-Laiuse ringteed kaudu, mis sest, et tegelikult on see tee isegi suvel sõidetuna piisavalt hirmuäratav, rääkimata siis lumest ja libedusest. Närvid läbi, mis muud. Tuleb ikka kõik raha seinast välja võtta ning ära soojale maale lennata. Võimalikult suure ringiga.