Aruandeperiood...

…mulle ei meeldi. Nii nagu ei ole ma eriti vaimustuses aja jaotamisest tundideks, kuudeks ja aastateks. Meenutab nõukaaega, mil kõik käis viisaastakuplaani järgi. Pole kunagi osanud oma elu planeerida, ei kuude ei aastate kaupa. Vanust on ka täpselt niipalju kui sisemine mina tunneb. Vahel kakssada, vahel kakskümmend aastat. Mis need aastad ja kuud muud ikka on kui inimeste poolt mingil hetkel kokkulepitud numbrisüsteem. (kusjuures minuga pole keegi kokku leppinud) Sellele oleks võinud muidugi natuke mõelda, enne kui hirmsat maailmalõppu ennustada ja ootama jääda, aga see selleks. Tegelikult mulle kangesti meeldis see aasta 2012. Juba number ise meeldis. Ja kuna ma olin nii positiivselt meelestatud selle kohe kohe otsa saava aasta alguses, siis salvestan ma oma kõvakettale temast lademetes häid mäletusi. Näiteks selle äärmiselt meeldiva tunde kui ma ajaarvestuse kohaselt 44 sain. (järgmisel aastal saan ma jälle 44, et te teaksite) Või siis meeletu närvikõdi, käte värisemise ja pildi võnkumise seoses Marikeste võistutantsimisega, sellele järgnenud heaolutunde ja võidujoovastuse ning meie tipphetkede juurde kuuluva armsa ühtsustunde. Kindlasti ka selle mõistusevastaselt närve krussis hoidva hirmu, mis mind valdab hommikul talviselt äärmuslike teeoludega bussi ja autoga tööle sõites ning mille tulemusel olen tööle jõudes närvipingest läbimärg ning üdini väsinud. Veel mahub sinna kõvakettale selle aasta jaanitule meeletu tantsuöö ning sellele eelnenud elu esimene soololaulja etteaste (mis kahjuks üsna haledalt läbi kukkus, aga kogemus siiski!). Oma töiseid ja loomingulisi ettevõtmisi põhitöökohal ei hakka üldse laiali lahkamagi, sest igasugu organiseerimist ja korraldamist ja ringijooksmist ja vastu näppe saamist oli täiesti piisavalt. Pidevalt oli tunne, et seekord on tõepoolest liiga suur tükk hammaste vahele haaratud ning sellest läbi närida pole võimalik… ometi see oli alati võimalik ning kondist jäi järele ainult tuhksuhkur tordi peal. Üks selline suur tükk oli kindlasti Otepää seikluspark, mis mus siiamaani judinaid-võdinaid tekitab. Seda äärmuslikku surmahirmu, mida ma teatud rajaosas omaenese lolluse tõttu tundsin ning kõigi oma laste käest andeks palusin, kui ma juhuslikult enam koju ei jõua, ei tahaks ma enam kogeda. Aga ega ma vist ei pääse, sest benjihüpe on ju veel tegemata… Loomulikult paigutub mu südame süvasoppidesse muusikaelamus, mille pakkus täiesti tundmatu muusik nii öelda out of the blue… Mind on üldiselt raske muusika mõistes üllatada. Tänapäeval tehtav muusika, (just nimelt tehtav, mitte sisemusest tulev) jätab mind üsna külmaks, ma olen seda kõike juba kuulnud ning enamasti palju paremas variandis. Sestap oli kogemata kuuldud hääl kui ilmutus teispoolsusest. See on hea tunne, kui leiad oma laulja, kelle tämber sinu maailmaga ühes universumis võngub. Mnjaa, ja siis muidugi see hetkeline segadus, mis tekkis, kui teatasin, et minu mina võngub väikse oktavi e-s. Mis mõttes nagu… Aga kas te pole siis kunagi tundnud mingit teatud heli kuuldes, kuidas see teie sees kaasa võngub ja resonantsi tekitab? Just see heli ja just sel kõrgusel. Mina ka ei teadnud seda enne kui ma oma heli kuulsin. See tunne on mõnus. Samamoodi võnguvad minu sees need mälestused ja tunded ükskõik millistest möödunud aastatest, nad ei küsi kuupäevast ega kellaajast, kui tahavad, tulevad keset ööd ja ajavad üles. Just neist tunnetest panen kokku oma elu ja oma mina. Väljaspool aega.