…et Eestis kehtib
inimvabadus. Lausa 9. kohta väärt olev inimvabadus. Kui selle vabaduse sekka
lugeda ka arulageduse-väljendamise-vabadus, ütle-mida-sülg-suhu-toob-vabadus ja
tee-mida-tahad-nagunii-vastutama-ei-pea-vabadus, siis võiks meid küll vabalt
lausa esimese viie hulka arvata… kui mitte päris esikolmikusse. Eriti hästi
väljendub meil professionaalne kretinism. Meil on kultuuriminister, kes tunneb
nii suurt muret puude langetamise pärast, et on nõus raamatute trükkimise üldse
ära keelama või siis ainult raske raha eest lubama. Tühja sellest, et meie
noorem põlvkond niigi 24/7 arvutiekraani ees veedab, las loevad veel lisaks
raamatuid ka võbeleva ekraani vahendusel. Ja vanematel inimestel oleks juba
ammu aeg aru saada, et maailm nende ümber muutub ja areneb ning seda
nimetataksegi tänapäeval kultuuriks. Ja egas riigi raha pole raisata mingi
arhailise kultuurinähtuse, nagu tavaline raamat, peale. Kolime aga kõik internetti. Ah et ei taha? No
siis otsige allesjäävatest raamatukogukeldritest kapsaks loetud Cartlandid
uuesti välja ja silitage neid. Minister on siiski tulevikuvisiooniga mees ning
kokkuhoid paberraamatute mittelubamise näol missugune. Härra kultuuriministrile
sekundeerib sama silmapaistvalt meie haridusminister, kes pärast suurepärast
tööd eesti rahva vabadussamba püstitamisel, on võtnud suuna meile maamatsidele
selgeks teha, mida tähendab riiklik kohustus tagada kõigile lastele ühesugused
võimalused hariduse saamiseks. Kui kaitseministrina polnud juhust sõjaväelist
huntat kehtestada, siis haridusvaldkonnas avanes uus võimalus. Tänu selle mehe
tegutsemisele on meil nüüd vabadus sõna otseses mõttes ristiks kaelas ning
üleüldse tuleks lõuad pidada ja edasi teenida. Omaenese vaimse tervise nimel
püüan mitte nii väga keskenduda meie armsa rahandusministri väljaütlemistele,
sest see teema vajaks püsilinki sarnaselt netisaidile 9GAG… või siis mingit
autasu. Millegipärast meenub mulle meie rahandusministri kuldmune kuulates
alati eelmisel sajandil furoori tekitanud Pärna karikatuur „Sitta kah!“… Selles valguses on üsna loogiline meie hiljuti
kaante vahele köidetud eesti ajalugu, kust selgub, et me pole eriti kunagi vaimuvalgusega
hiilanud ning sellise asjaga nagu vabadusvõitlus pole meil peaaegu üldse mingit
pistmist. Pagan, ainuke aastaarv, mida ma ajaloost mäletan, on 1343… Muidugi
ajab rahvustundest nõretavatel seltsimeestel harja püsti ja punaseks teadmine,
et oleme oma ajaloo vältel ainult statiste mänginud, aga võib-olla on see ka
põhjuseks, miks me oma riigi ja iseseisvusega sugugi hakkama ei saa. Tundub, et
vabaduse loosung kannatab kõike ning kui trükimust ei kannata, siis tuleviku e-raamatusse
võib kõike kirja panna. Sest kui ühel hetkel saabub elektrikatkestus või
maailmalõpp, siis pole enam mingeid asitõendeid. Ja keegi ei saa teada, mis oli
meie peaministri lemmikpalve. Tule taevas appi…
No comments:
Post a Comment