Kui teil hommikupoole ööd simmanilt koju jõudes...

…ei ole jalad paistes, varbad puru ja hääl kähe, siis pole te tantsuõhtust piisavalt mõnu tundnud. Või siis on teil õiged  kingad jalas olnud, sest ilmselgelt ei võngu pehmed rahvatantsukingad minu jalgadega samas universumis… Hoolimata sellest, et jalad on kui pakud ja juuksed nagu takud, oli eilne simmaniõhtu või siis salajane Maride sünnipäev Palamuse kultuurimajas üks tore väljaelamise viis. Tuletas valusalt meelde fakti, et meie oma kultuurimaja seisab kummituselossina keset küla ning isegi tuvid on sealt ära kolinud. Ja ometigi olid ajad, mil Laiuse kultuurimajal oli maakonna peale ainus täismõõtmetega lava, mille  peal siis kümned isetegevuslased tantsu vihtuda said. Palamuse lava jääb vähemalt Maridele kitsaks. Või siis on meie tantsud imelikud. Igatahes on mul hea meel, et Marikesed täiskasvanuikka jõudmise künnisel on viimaks oma näo leidnud. Karaktertantsud loomulikult! Tunnistan ausalt, et mina ei oska küll laval lihtsalt ilus ja graatsiline välja näha, kui just Aiaäärne välja arvata, mida ma tõesti püüan… iga kord püüan. Aga kui asi läheb karakterite peale, siis on Marid mihklid, sest isegi kogenud rahvatantsijatele mõjub meie memmede puusanõksusamm ergutavalt. Eilsel piduõhtul tantsisid mulle tundmatud mehed (siinkohal pean rõhutama, et tundmatud olid nad vist ainult minule, sest kuulusid kutsutud külaliste hulka ning kõige tõenäolisemalt peaks mulle juba meelde jääma, millisest Virve tantsurühmast nad on) tantsu ’Öised orjad’ (ma vähemalt loodan, et mul on õigesti meeles) – vot seda tantsu tahan mina tantsida. Ma tahan! Ja siis ma nii ikkagi ootan neid Metsatöllu tantse. Et tantsides tuleks muusika ja liikumine minust läbi, mitte et ma laval ainult jalgu ja käsi liigutan. Sest, andke andeks, aga eile nähtud ’Vihma loits’ jättis minu küll täiesti külmaks… Aga kuidagi nii kummaliselt soe tunne tuli, kui kõik need rahvariietes särasilmsed inimesed üheskoos saali ära täitsid, kordumatult vahva Eha pilli järgi tantsisid ning ilmselgelt tahtsid sel hetkel seal olla. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Ja kes ütles, et rahvariietes ei või diskotantsu teha? Vabalt. Meeste puudumine pole mind küll kunagi tantsimast takistanud. Ja mis Maridel ikka muud üle jääb, jõuad sa iga kord küla pealt mehi lunimas käia. Kuigi tundub, et järgmise aasta juubelipidu saab olema kordumatu. Meil on juba tervelt kolm kilo mustikaid ja 66 õuna ja mitu pudelit šampust ja lilled ja terve tort… ja lisaks lubasid sellesama tundmatu rühma mehed kõikide Maridega kümme tantsu teha! Tuleb suuremat sorti festival, mis kestab vähemalt nädala… Pagan, selleks ajaks tuleb jalasõbralikud kingad leida…