…on nii tähtis see,
mida teised inimesed meist arvavad? Miks teeb ikkagi haiget ka selle inimese
märkus, kelle igapäevatööks tundubki olevat teiste kallal keele teritamine?
Miks on usalduse petmine valusam kui sõrme lõikamine? Miks võrdub sõbra või armsama
kaotus lumelaviini alla jäämisega? Miks hoolimata kõige sügavama põrgu põhja
vaatamisest me seal all ikkagi väljapääsutulukest püüame tabada? Miks hea sõna
ei võida alati võõrast väge? Miks andekspalumine Džomolungma vallutamisena
tundub? Miks siis, kui kuidagi ei saa, ikka kuidagi saab? Miks eile lemmikuna
hommikust õhtuni mänginud muusikapala täna südame pahaks ajab? Miks pimedas
hääled teravamalt kõrva lõikuvad? Miks kriitilises situatsioonis on klomp kurgus
ning kõige õigem ja tabavaim vastus tuleb meelde alles poolteist tundi hiljem? Miks
mõne inimese silmadest võib terve vestluse välja lugeda, aga teise omad on
tühjad? Miks astume pidevalt samasse ämbrisse, kuigi võiks ju vahepeal teisi
ämbreid proovida? Miks ühe ja sama retsepti järgi valmistatud kook igal
inimesel erisuguse maitsega välja kukub? Miks tahame kõige paremat, aga välja
kukub nii nagu alati? Miks elekter läheb ära just siis, kui majapidamises pole
ühtegi küünalt ega tikku? Miks lotovõidust jääb alati üks kuni kaks numbrit
puudu? Miks inimesed tavaliselt teistest hea asemel kõigepealt halba mõtlevad? Miks
inimesed üldse mõtlevad, kui nad ei oska oma mõtetega midagi asjalikku peale
hakata? Miks need ja kümned teised nagunii vastamata jäävad küsimused pidevalt
minu vaeste väetite ajukurdude vahel kanuutavad? Miks?
No comments:
Post a Comment