Täna hilisõhtul, 19.aastat tagasi...

…langes Soomes Jorvi Keskussairaala akende taga laia lund. Vaadates tookord neid kaunilt maa poole siuglevaid valgeid räitsakaid, tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena. Paar tundi varem olin endale päriseks saanud täitsa minu oma esimese tütrekese. Selle, keda olin oodanud juba esimese lapse kandmise ajal ja kelle nimi oli teada ammu enne tema olemasolu algust. Minu väike kiilaspäine tütreke, kes võrreldes vanema vennaga oskas millegipärast väga rahulikult vankris magada ning kelle kohta seesama vanem vennake pärast pikka magamist väitis, et too on end seebiks maganud ja peseb nüüd ennast. Tänu seebiksmagavale lapsukesele õnnestus emmel ära lugeda suur hulk Espoo raamatukogus leiduvat tõlkekirjandust, millest Eestis tol ajal alles unistada sai… Ning tänu heaoluühiskonnale oli võimalik endale soetada elu esimene fotoaparaat, mis tegi värvilisi pilte. Hindamatu väärtusega pilte. Neist selgub tõsiasi, et mitte keegi teine ei oska nii kelmikat päkapikunaeratust teha kui Grete, eriti külmiku korvis olles ning mitte keegi pole jooksnud nii suure innuga edasi-tagasi piki koridori pool-läbipaistev konstruktoripang peas… Kahe  käega või söömine (ja ülejääkide jalgade peale määrimine) on siiski korduv nähtus, küllap kuulub see meie perekonna veidruste hulka. Samuti kollektiivne potilkäik kohustusliku ajalehelugemisega. Praeguseks on kiilaspäisusest asi muidugi kaugel ning paljalt köögilauale enam istuma naljalt keegi ei roni. Üks osa minust on ääretult kurb, et kõik see kaunis ja kummaline, mis väikeste laste maailma kuulub, on tagasipöördumatult aegade hämarusse maha jäänud ning ma saan ainult oma mälestustes kõike seda uuesti läbi elada. Kiruda neid tobedaid vigu, mida tegin, nutta uuesti kõik nutud ja naerda kõik naerud. Samas ma ju tean, et meil on koos veel nii mõndagi ees ootamas. Mis sest, et minu väikesest naerupallist on saanud veidi suurem ja veidi vähem naerev neiu. Süda on sama. Ja hing. Oma päevikusse olen 19. aastat tagasi kirjutanud Kareva luuletuse, selle, mida ma väga palju pruukida ei julge, sest ta on nii habras… seda ei tohi palju kulutada…

Käib aimamatut rada armastus,

kuid ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale -

vist kõigist vaistudest

see sügavaim