Kunagine Tallinna meer Jüri Mõis...

…saaks arvatavasti šoki, kui ta kuuleks, et Eestimaal leidub inimesi, kes hoolimata varasesse keskikka jõudmisest satuvad pealinna alles kolmandat korda. Iseasi, kas see kolmas kord muidugi külastusena üldse arvesse läheb, sest päeva vaatamisväärsusteks olid ainult Salme kultuurikeskuse avarad sammastega koridorid ning umbne, kummiliimilõhnaline ja tolmusajune lava… See-eest tegid Marid sel laval täna jälle veidike ilma. Ei-ei, ühtegi kohta me ei saanud, ei teist ei kolmandat ega üldse mitte mingit. Eripreemia sai hoopis meie tantsu autor, sest tegu oligi uute tantsude võistlusega, kus hinnati tantsu ennast. Ja meie Laimaja on küll totaalselt teistsugune tants kui kõik teised, mida me tsipakese näha saime. Tegelikult mulle vahepeal juba tunduski lavaproove ja esinemisi vaadates nagu oleks tegu ühe ja sama tantsuga, ainult rühmad vahetusid lava peal ja muusika pisut teisenes… Aga mida mina ka tantsudest tean, ma näiteks ootan siiamaani, mil keegi Metsatöllu „Oma laulu ei leia ma üles“ järgi tantsu teeb. Aga see poleks vist rahvatants. Või siiski? Laimaja pole ju ka tegelikult rahvatants selle traditsioonilises mõistes. Žürii sõnade järgi on tegemist huvitavate karakterite sisse toomisega, ehk siis karaktertantsuga. Tantsu autori kompliment meile oli muidugi üle prahi, sest miski pole võrreldav sellega, kui autor ise ütleb, et keegi teine polekski neid karaktereid nii hästi välja tantsinud kui meie ja seepärast ta just meiega seda tantsu teha tahtiski…  Kui hästi järele mõelda, siisMarikeste punt ongi paksult karaktereid täis pikitud. Meil on oma Kunksmoor ja Tipp ja Täpp ja Potsataja ja Proua Filifjonka ja Operaator Kõps ja Postikana ja Jänku Juta ja kass Prostokvašinost ja siil… udus… Niiet – tantsumeistrid, ühes väikeses külakolkas ootab teid varvaste sügeledes grupp naisi, kes valmis igasugu hulle tantse ära õppima! Tänane tantsude kava näiteks sisaldas tantsu nimega Ropp reilender… mida me kahjuks ei näinud. Ja seekord panid toitlustajad täiesti puusse, sest puudus punane supp. Ju nad pole kunagi kuulnud rahvatantsumurfismidest. Tallinna värk. Seal on kõik teistpidi. Liikluses võib pöörata ainult vasakule (või oli see paremale?), ostukärud vedelevad keset parkimisplatsi, lennujaamast saab mööda ainult piki kõnniteed sõites ja linna sissesõit on viidud hiiglaslike mutimullahunnikute vahelisele alale. Aga kohvikusse ja loomaaeda ninasarvikut vaatama läheme me teine kord. Siis on kolm korda täis.