…kes kunagi bussiga
pole sõitnud. Kes ainuüksi oma mugavates või vähem mugavates autodes uhkes
üksinduses lemmikmuusikat kuulates ühest paigast teise vuravad. Nad ei tea
üldse, mis päris elus toimub. Saatuse tahtel olen mina oma elu jooksul lugematu
arv bussiistmeid ära kulutanud ning tohutul hulgal kilomeetreid maha sõitnud. Aga
ikka õpin. Näiteks seda, et 5€ rahatähte pole mõtet bussijuhile anda. Ta küll
kõlistab sulle rõõmsalt kopikaid tagasi, aga kuna minu silm neid uusi rahatähti
eriti ei erista (hämaras veel kõige vähem), siis avastan ma alles hiljem kodus,
et nii umbes täpselt kaks eurot on puudu… Bussis on kõik avalik ja kõik teavad
kõigist kõike. Kes millal ja kuskohast peale tuleb ning kuhu sõidab, mida teeb,
kuidas lastel läheb, kuidas vanemate tervis on. Ja kui ma vähegi viitsiks
tähele panna ning kuulata, siis ma teaks vist vähemalt kolme igahommikuse kaassõitja
raamatujagu memuaare vene ajast, nõuka-ajast ja praegusest ajast. Kusjuures see
sõna ’praegune’ on otse loomulikult halvustava varjundiga. Muidugi juhul, kui
nad suudavad kõlaritest kostuvast Raadio Elmarist või Raadio Kahest nii palju
üle karjuda, et ma oma traditsiooniliselt neljandasse istmeritta ikka sõnu
seletan. Seda, et ma iga kord neljandasse ritta istun, panin ma tähele eelmise
aasta detsembris, pärast paarikuist aktiivset bussikasutust. Ju see midagi
tähendab… või siis ma ei viitsi kaugemale minna… Aga tegelikult on neid
memuaare tunduvalt mõnusam kuulata kui näiteks õhtupoolset bussiteenust nii
paarinädalaste intervallidega kasutava eesti soost, tema enda sõnul vene
sõjaväe läbi teinud aga kohaliku ’aborigeeni’, ebamäärases vanuses oleva ning enne
bussireisi aimamatus koguses alkoholi ära tarbinud mehe eesti-vene segakeeles
15 minutit vältavat heietust jumal-teab-millest. Sekka kohtlased
naerukõkutused. Esialgu üritasid bussijuhid temaga dialoogi pidada. Nüüdseks on
see sündmus taandunud monoloogiks. Vägisi tekib mul vahel tahtmine bussiaknale
bussiluulet kirjutama hakata. No nii nagu rongis on rongiluule. Sest tegelikult
on bussis tore. Kõik on lahked ja sõbralikud. Kui näiteks bussiuks kinni ei
püsi, siis lähim reisija pakub koheselt abi seda sõidu ajal kinni hoidma. Või kui
uuemat sorti piletiaparaadi sihverplaadil põleb nii võimas tuli, et hommikuti
bussijuhti pimestab, siis samamoodi leidub alati keegi abivalmis isik, kes tule
millegagi kinni katab. Mida on teil, autoga vurajad, siia vastu panna? Tulge
rahva sekka, saate piisavalt sotsialiseeruda ning õigeks ajaks koju või tööle. Bussipilet
veel väga kallis ka pole… kui paras raha otsida :)
No comments:
Post a Comment