Untsuläinud kosjaskäik ehk kuidas ma rahvalaulu sisse ei sattunud

Kuna rahvasuu räägib, et mingil ajal pidavat naisterahvas tohtima ise meest kosida, siis ei tohiks ju sellist juhust ometi kasutamata jätta. Iseäranis kui sel aastal seda kosimisejuttu juba kahel erineval veebruarikuu päeval aetakse. Asi hakkas kontrolli alt väljuma vastlapäeval, kui selgus, et vanade eestlaste kombe järgi võis vanatüdruk sel päeval mehele kosja minna ning too ei tohtivat ära öelda. Mis seal pikalt ikka oodata, mõtlesin mina, ma küll vanatüdruk ei ole, aga lahutatud naine on ju praegusel ajal peaaegu et sama asi… Mõeldud - …mõeldud. Mina ikka mõtlemisvõimelise inimesena mõtlesin kõigepealt kõik asjad üle kaaluda ja vaagida, enne kui vallasandi kombel ukse tagant ukse taha kõmpima hakkan, sest vaata, ega need tänapäeva mehed nii väga vanade kommete tundmisega ei hiilga, ning eriti nagu ei viitsiks tühjade kätega koju tagasi tulla. Pealegi on mul korvisaamisega omad kogemused juba käes ja need pole mitte meeldivad mälestused. Niisiis, manasin silme ette, kas oleks siinsamas külavahel kuhugi kellegi juurde kätt paluma minna, sest kaugele sõit ei tule talvel rattaga eriti kõne allagi ning see jutt, et ma rattale suusad alla panen… no see oli muidugi niisama suusoojaks öeldud ja ma loodan, et mu Jupiter seda rohelisse tuppa ära ei kuulnud. Muidu kaotan selle viimasegi meheraasu oma majapidamisest… Aga tagasi külavahele. Pidin möönma, et ei leidnud ma ühtegi kandidaati, kelle juurde minekuks oleks viitsinud üldse hakata saapaidki jalga panema. Sorry. Samas – kesse ikka tänapäeva e-Eesti tingimustes enam füüsiliselt kohale koperdab, meil kõik virtuaalsed võimalused olemas ju. Aga sellega ka jälle häda, sest kõik minu MSNi ja FB tuttavad juba kellegi tiiva alla sattunud ning peretülide tekitamiseks olen mina liiga aus inimene. Tundus, et olen omadega üsna puntras, sestap hakkasin mõtlema, milleks mulle seda meest üldse vaja oleks… Ega ma siis ei saa lihtsalt öelda, et tule meheks. No tegelt võiks ju keegi minu asemel lund lükata ja kaminat kütta ja muru niita ja puid lõigata ja maad kaevata ja katust parandada ja pisitasa remonti teha ja keldrit koristada ja kuuri aknad ära parandada ja kasvuhoone taasülesehitada ja vannitoa torusid remontida ja… Aga kuna ma nende asjadega siiamaani üsna kobedalt hakkama olen saanud, siis ma nii väga nagu ei tahakski, et mingi kummaline meesolevus mul siin koduses ümbruses ringi mässaks. Niisiis, kuna tal midagi teha eriti ei oleks, istuks ta kõige tõenäolisemalt suures toas diivanil, nõuaks õlut ja vaataks telekast jalgpalli või rallit või midaiganes need mehed nüüd telekast vaatavadki. Minu kogemused on näidanud ka, et mina meestega eriti juttu ajada ei tohi, sest oma suures targutamises võin nad surnuks rääkida ning seda nüüd küll vaja pole… Eks ma peaksin siis ikka edaspidigi omaette pobisema või lastega jututeemat arendama. Novot ja siis see laste teema ka ju veel. Enne tuleb vist potentsiaalne mehekandidaat laste arvamuskomisjoni ette tuua, et nemad hinnangu annaksid, ega teisiti ei mängi välja. Ja siis peab ta veel ju kasse armastama… no või vähemalt neid sallima… või siis mitte nii väga mitte sallima. Ühesõnaga – mida paganat ma selle mehega peale hakkaksin. See oleks nagu loodusõnnetus. Nii jäigi mul kosjas käimata ning mitte ükski ajalooraamat ei vesta aastasadade pärast ühest lahutatud nelja lapse ja kaheksa kassiga naisest, kes vastlapäeval või siis liigaasta raames tasuta saadud päeval ehk tänasel 29. veebruaril, oleks Laiuse küla vahel meestel kosjas käinud. Ja parem ongi. Ütleb ju vanarahvaski, et mida külvad, seda lõikad. Parem soojas toas istuda kui tuult väljal püüda. Järgmise aasta vastlapäeval ma ei hakka selliseid mõtteid isegi  mitte mõlgutama.