Ma pole üldse kindel, kas ma peaksin järgneva kirja panema või oleks nii minu enese kui teiste huvides kogu lugu maha vaikida. Samas väidab vanasõna, et "julge hundi rind on rasvane" ning ei räägi sõnakestki uuema aja lisandist "... ja kuuliauke täis", sestap tuleb ikka julgus rindu võtta ning kõik ausalt ära rääkida. Või siis õigemini kirja panna nii nagu need tänased sündmused minu vanadusnõtruse käes vaevlevasse mälusoppi kinnistusid. Hiljem üles kerkida võivad süüdistused või kohtukutsed tuleb nähtavasti kas alla neelata või häbelikult pareerida, tuletades lugejaile meelde, et käesoleva kirjatüki näol on tegu lihtsalt suvalise kirjandusliku katsetusega, mis suures osas minu enese kujutluse vili. "Kujutlusvõime on tunduvalt tähtsam kui teadmised", väitis juba Einstein ja ega keegi ei taha ometi temaga vaidlema hakata.
Aga alustagem algusest. Ma pole kunagi eriti pidanud rahvakogunemistest, ei suurtest ega väikestest, ning isegi mõte seltskondlikust ühiskirjutamisest toob mulle külmajudinad seljale. Ometigi otsustasin ma hetke ajel jaatavalt vastata kutsele osaleda kirjandusklubi kokkusaamisel Betti Alveri muuseumis. Endale truuks jäädes üritasin kõigepealt vaikselt nurgas seistes ja raamatut lugedes märkamatuks jääda, kuid kui ruumis viibib ainult kaheksa inimest, siis muutub see ühel hetkel võimatuks. Tegelikult tundsin ma kohaolijatest põhjalikumalt ainult ühte. Teiste nimesid ma ehk isegi teadsin, kuid ei mäletanud. Ametlikku tutvumistseremooniat õnneks siiski läbi ei mängitud, nii jäi ära ka kohustuslik vastasmängija turvaruumi sisenemine. Diskussioon käis ümber Undi ja tema "Via Regia". Ühel hetkel tekkis muidugi vajadus ka minu kommentaaride järele ning kuigi mul oleks olnud varnast võtta isiklikud kogemused nii Undi kui tema poola vaimuga, ei suutnud ma täiesti ootuspäraselt millegi targaga eriti lagedale tulla. Kaasvestlejad see-eest olid kodutöö kenasti ära teinud ning arendasid vestlust suurepärase sujuvusega minu kohmetust esinemisest hoolimata. Kuid ära hõiska enne õhtut! Oleks ma teadnud, et kohapeal ka tegelikult kirjutama tuleb hakata, oleksin poole pealt ära läinud... Nüüd polnud aga pääsu ning umbes kümne minuti jooksul täitis linnulennupiltidega täispikitud tuba ainult sulepeade kahin. Kirsiks tordi peal oli muidugi valminud jutukeste ettelugemine. Tajusin täie selgusega, et kirjandusega pole minu päevakajalistel pamfletikestel küll mingit pistmist, kuid koosoleku protokollija ametisse sobin ma suurepäraselt. Koju tagasi jõudes tundsin tungivat vajadust iseenda üle naermise järele ning sel ainsal põhjusel ilmutan muuseumis kirjutatud jutukatsetuse ka sõbralikule virtuaalseltskonnale. Palun. Te just lugesite seda.
No comments:
Post a Comment