…külmuvad
inimesed surnuks ning maailma mastaabiga suusavõistlusi kange pakase tõttu kas
ära jäetakse või edasi lükatakse, on Eesti tantsurahvas üles leidnud oma Nokia –
ekstreemtingimustes tantsupeod. Alles see oli, kui hullumeelse ideena tundunud
Naiste Tantsupidu Jõgeva naiste eestvedamisel kolmekümnekraadises kuumas maha
tantsitud sai. Eelmise aasta augustikuus nautis kogu Eestimaa rahvas jalga keerutavaid
Teatetantsijaid, kes terve nädala jooksul puhkamata ning öisest ajast hoolimata
tervele Eestile ringi peale kepsutasid ning kuigi mul isiklikud kogemused
puuduvad, teavad teadjamad rääkida Tuhamägede Tantsupeost, mida keset talveaega
õues peetakse. Täna aga käisid MeieMari vaprad naised rekordkülmast ilmast
hoolimata hoopis Viljandi Talvisel Tantsupeol. Rongkäik oli ka. Teeäärseid
ergutajaid ja pealtvaatajaid oli küll kuidagi vähevõitu ning kui juba nuriseda,
siis linnavalitsuse esise tantsuplatsi oleks võinud tegelikult ju ära
liivatada, siis oleks ka hüpped ja keerutused veidi efektsemad olnud. Hoolimata
ergutustiimina üles astunud korraldaja Märt Agu kehutusest ikka ’kõrgemale ja
kiiremini’, olin vähemalt mina koos oma kaastantsijaga üsna ettevaatlik ning ei
kippunud ebakindla jalgealuse peal eriti kepslema. Aga see selleks. Muidu oli
igati vahva kogu seda värelevat hingeauru ja jalamütsu väljakul tunnetada. Kõrgelt
linnulennult asja jälgivad tulnukad kindlasti imestasid, miks keset 25kraadist
külma mingisugune kirevates riietes ports inimesi kummalisi tantsumustreid
koob. Viljandi maakonnas tõusis õhutemperatuur arvatavasti mitme kraadi võrra.
Tegelikult eelnes kogu sellele külmale etteastele terve tantsuline hommikupoolik
kahe õpitoa ja Tarbatu kontserdiga. Kuna ei saa me läbi Lätita, siis tutvustasid
esimeses õpitoas oma tantse loomulikult lätlased. Esialgu oli mul küll selline tunne
nagu oleks taas kord kooli diskol olnud… No see on siis kui kõik teised on
tantsule palutud ja mina ikka veel seina ääres seisan. Ju mul on kohe selline
nägu, mida tantsima pole mõtet viia. Õnneks halastas kaasMarikene paari tantsu tantsimise
järel minu peale ning sain ikka ka jala valgeks, ehk siis võõrast
tantsupartnerit katsuda :) Seekord lätlased kiirust väga põhja ei keeranud ning
rahvas püsis kenasti tempos. Pisike pettumus tuli aga pärast vaheaega, kui pidi
algama vene tantsude õpituba ning eesootava rahmeldamise ootuses kuiv särkki
selga vahetatud, sammusime õhinaga vaatama, mida temperamentsel vene rahvusel
meile pakkuda on. Ei näinudki midagi. Kitsukese õpitoa seinaääred olid rahvast
paksult täis, aga tantse ainult tutvustati ning mingit suuremat sorti
ühistantsimist üldse ei toimunudki. See-eest ootas meid päeva komm tõelise
rahvatantsu nautimise näol, ehk siis Tarbatu esinemine. Hea on ikka vaadata küll,
kui inimesed teavad, mida nad laval tegema peavad ning kuidagi nii imelihtsalt
tundub neil see jalatõste ja keerutus välja tulevat. Mina juba vaikselt aiman,
kui suur töö selle taga on ning tean üsna kindlalt, et mina oma vanade
kontidega pole võimeline isegi mitte kümnendikku sellisest tasemest saavutama…
Sellest hoolimata mõtleme Maridega ikka positiivselt ning üsna loomulikult
läheme oma kategooriat kaitsma ning võtame viisaastaku plaani järgmise suure
tantsupeo Tallinnas. Sinna vahele aga mahub üsna suure tõenäosusega veel nii
mõnigi ekstreemtingimustes toimuv tantsulka, mis kaine mõistusega inimestele
arusaamatuks jääb. Aga ega see on ju ammu teada, et see tantsurahvas üks hull
rahvas on. Täitsa minu meele järele…
No comments:
Post a Comment