…jõudsin
täna koju sooja koti peale juba poole kolme paiku. Põhimõtteliselt korjati mind
Lohusuu külateelt lihtsalt üles ning toodi kenasti peaaegu koduukse ette. Tundus
nagu oleksin tööluusi teinud :) Tavaliselt enne viit koju ei saa ju. Tegelikult
on see minu töölemineku ja kojutuleku saaga seni väga põnevalt kulgenud,
pakkudes vahepeal südantsoojendavat hoolitsust mind ümbritsevate kaaskodanike
poolt. Kas me ikka alati paneme tähele kui kenad on teised inimesed meie vastu?
Kas me mitte ei kanna südames pikalt ja pakitsevalt seda teist tunnet, seda,
mille saame kaasa siis, kui meiega pahandatakse, halvasti öeldakse või lausa
sõimatakse? Ei ole ju kerge unustada ja andestada ning kui andestadki, siis
unustamise asemel pakid kokku ja salvestad selle faili kõige kaugemasse
mälusoppi… Hea olemine oleks nagu igapäevane asi. Peaks kuuluma inimloomuse
juurde. Mis ma ikka suurt numbrit teen või sõbrannale rääkima lähen kui keegi
mulle midagi head teinud on. Pigem lähen ja kurdan kui halb päev mul oli, mitte
ei väljenda oma heameelt selle üle, millised toredad inimesed mu ümber on.
Samas tekitab see fantastilise meeleolu, kui tunned, et keegi tõepoolest hoolib
sinust ja askeldab sinu heaks ilma abi palumata. Lihtsalt heast südamest. Aitäh
kõigile teile minu armsad head inimesed!
No comments:
Post a Comment