"Väsin ära jah...

…päikseenergia saab otsa. Ma lihtsalt loen midagi või vegeteerin, jõudu ei ole väga palju. Püüan kevadeni vastu pidada. Päeval ei tee midagi, vahin lakke ja ootan niikaua, kuni jõud on taastunud.“ Niimoodi pihib nooremapoolsem eesti kirjanik Mehis Heinsaar Linnalehes. Jajah. On hommikuid, mil ma pärast kella-kuuest äratust mõtlen neile asjadele, mis aitaksid mul voodist üles tulla. Külma tuppa. Seejärel külma bussi, külma autosse ja särasilmsete laste ette teadmisi jagama ning neile eluvaimu süstima. Ise vaevu omaenese vaimu alal hoides. Sest ma pean ja tegelikult ka tahan. Aga kui jõudu ei ole, kui tunnen end tühjakspigistatud sidrunina ning eelistaksin iga kell voodisse vedelema jääda ning mittemidagi teha. Isegi lakke ei vaataks… Ma absoluutselt ei arva heaks meie praegust ühiskonnakorraldust, kus enamik inimesi peab juba varasest lapsepõlvest saati kuhugi minema ja midagi tegema ning temalt oodatakse mingeid arusaamatuid saavutusi. Mitte keegi tegelikult ei küsi, kas me sel hetkel ikka jõuame ja tahame. Mida ma tegelikult üldse siis virisen siin. Tegelikult tahaksin ju ise ka lihtsalt olla, et ühiskond jätaks mu rahule, et ma saaksin pühenduda omaenese mina otsingutele ning selle kõrvalproduktina ka teisi innustada ning suunata sedasama tegema. Paraku oleneb minust nii paljude teiste heaolu ja elu, et ma ei saa nii isekas olla. Tegelen nende otsingutega siis, kui mul kohustuste kõrvalt aega jääb. Kirjutan siis, kui leian hetke pliiatsit haarata või klahve klõbistada. Nii nagu Charlotte Bronte, kes kinkis maailmakirjandusse pärleid hoolimata ühiskonna vastuseisust, vaevalisest kodusest elust ning haigusest. Või Märta Tikkanen, kes alkohoolikust mehe ja nelja lapse eest hoolitsemise kõrval endale omad hetked näpistas, et mitte oma vaimu päris ära kaotada ning sellega koos ka iseennast… Mitte mingil juhul ei taha ma ennast nende päris kirjanikega võrrelda, sest kui ma kirjanik tahaksin olla, siis ma seda nähtavasti ka oleksin. Asja tuum on selles, et niisuguste inimeste igapäevane võitlus enda olemasolu eest on selleks positiivseks jõuks, mis mind ennast hommikuti voodist üles sunnib. Ja mitte ainult hommikuti. Niipea, kui tumedad jõud üritavad hinge jälle alumisele korrusele tirida, tuleb silme ette manada kellegi teise tunduvalt jaburam saatus ning mõelda, millist hingejõudu neil vaja läks, et pinnal püsida. Sellest piisab, et mitte ise keerisesse kukkuda. Ja loomulikult tuleb siis uneajast raamatuid lugeda, filme vaadata ning sel moel oma hinge taastoita. Eks vahete-vahel saab siis ka kõik kodused toimetused tegemata jätta ning laua taga tundide kaupa puslet teha… Ahh! Elu on nii kuradima ilus, et seda mitte nautida!