…sest selles
virtuaalkeskkonnas ei hakka kunagi igav. Vaimselt. Täna näiteks oli mu sõprade sõpradel
Piimapuki-pildist innustatuna tekkinud diskussioon nõuka-aegse elu ümber, ehk
siis „kas rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem“. Mina vastan alati, et oli.
Ja seda mitte ainult seetõttu, et ka mina pean oma nõukogude ajal möödunud lapsepõlve
pigem õnnelikuks ning pole saanud sellest mingeid püsivaid traumasid, vaid ka
seetõttu, et praegu kehtiv kapitalistlik ühiskonnakord Eestis on kaugel
sellest, mida võiks „rohelise rohu ja sinise taeva“ ühiskonnaks nimetada. Ning nõuka-ajast
rääkides pole mõtet hakata targutama tarbimise teemadel, et kuidas valitses
defitsiit ja välismaa asju polnud saada ning kuidas ma oma esimesed teksad sain
saja kilo vanapaberi pluss saja rubla vastu ööpimeduse varjus kohaliku juudi
käest… Kusjuures puudus eelteadmine, et teksad tuleb enne jalga panemist korra
läbi pesta, sest muidu on nad kõvad kui
paber ning määrivad pepu siniseks :) Räägime ikka sellest va intellektuaalsest
poolest. Kuigi pean ausalt tunnistama, et minu ajukurrud olid hõivatud aktiivse
mõttetegevusega juba „pimedal“ sotsialismiajal, siis tavaliselt jaotuvad
inimesed nõuka-aja ideoloogiast vesteldes kahte leeri. Põhiline vastuargument
sellele utoopilise kommunismi poole pürgivale ühiskonnamudelile on vabaduse
puudumine. Mõelge ometi, milline puna-propaganda käis kogu aeg, inimesi ei
lubatud oma peaga mõelda, oldi vaimses vangistuses, kogu muu maailm oli meie
eest raudse eesriide taga ning reis Egiptuse liivarandadele ei tulnud kõne
allagi, kui sa just punapartei bosside eliit-nimekirjas ei figureerinud. Valida
sai ka ainult ühte ja sedasama, enamasti ühel häälel üles seatud persooni, valitses
täielik isikukultus. Eesti keelde tõlgiti peamiselt nõukogude „klassikat“ ja
teiste sotsmaade kirjanduslikke üllitisi, Gartlandist ei osanud keegi isegi
unistada mitte… Jajah. Nüüd on meil VABAriik. Vabadust rohkem kui küllaga. Vabadus
minna tööle peaaegu et ükskõik millisele maale… orjatööd tegema. Sest kui sind
kistakse nädalateks eemale su perekonnast ning sa pead elama pead-jalad koos
teiste samasuguste vabade tööinimestega, lihtsalt selleks, et oma mahajäänud
peret mingil moel ülal pidada, siis see pole midagi muud kui orjaks olemine. Vabadus
reisida kõikjale maailmas. Kui sul juhtub raha olema. Gartlandi palun ära loe,
sest see pole hea sinu moraalile. Ja kultuuriminister ju teab, mis sulle hea
on. Sa oled teda valinud. Üleüldse oled sa valinud kõik need 101 saadikut
iseennast esindama. Kui vanasti said valida ainult ühe ning mingi ime läbi
õnnestus sel ühel meie riik kui selline ikka ära esindada, siis nüüd lubasid
need 101 meie oma VABA riigi kohe lahkelt kandikul ülejäänud Euroopale. Koos
maade ja metsadega. Kauaks seda emakeeltki enam. Mis imevalemiga peaksin ma oma
lastest patriootlike eestimaalasi kasvatama, kui mul endal puudub juba
igasugune siht silme ees, et mis meie maast ja rahvast üldse saab ning kuidas
me edasi peaksime elama. Tunne, mida ma nõuka-ajast ei mäleta. Hirm elamise
eest. Hirm homse päeva ees. Teadmine, et mul on küll vabadus, aga mul pole
selle vabadusega midagi peale hakata. Vabadusest on saanud luksuskaup. Hommikust
õhtuni vaevu äraelamiseks vajalike vahendite teenimisega tegelev tavakodanik ei
saa seda endale lubada. Aga mis ma muretsen, tegelikult teab meie peaminister
täpselt, millega tegelevad näiteks kõik paljulapselised vaesuses virelevad
perekonnad. Ootavad lasteraha päeva, et minna poodi viina järele. Samas peaks
see ju peaministrit rõõmustama, sest nii annavad need lapsevanemad oma panuse
Eesti kultuuri edendamisse. Meie kultuuri rahastamine on ju otseselt üles
ehitatud inimeste pahedele – alkoholi- ja tubakaaktsiis ning hasartmängumaks. Kui
Rooma riigis vajasid inimesed „leiba ja tsirkust“, siis praegu on meil tsirkust
rohkem kui küll ja leiva asemel tarbime lihtsalt viina ja õlut, mängime
pokkerit ja popsutame sigarette. Meil on see vabadus.
No comments:
Post a Comment