Mina olen täiesti FB usku...

…sest selles virtuaalkeskkonnas ei hakka kunagi igav. Vaimselt. Täna näiteks oli mu sõprade sõpradel Piimapuki-pildist innustatuna tekkinud diskussioon nõuka-aegse elu ümber, ehk siis „kas rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem“. Mina vastan alati, et oli. Ja seda mitte ainult seetõttu, et ka mina pean oma nõukogude ajal möödunud lapsepõlve pigem õnnelikuks ning pole saanud sellest mingeid püsivaid traumasid, vaid ka seetõttu, et praegu kehtiv kapitalistlik ühiskonnakord Eestis on kaugel sellest, mida võiks „rohelise rohu ja sinise taeva“ ühiskonnaks nimetada. Ning nõuka-ajast rääkides pole mõtet hakata targutama tarbimise teemadel, et kuidas valitses defitsiit ja välismaa asju polnud saada ning kuidas ma oma esimesed teksad sain saja kilo vanapaberi pluss saja rubla vastu ööpimeduse varjus kohaliku juudi käest… Kusjuures puudus eelteadmine, et teksad tuleb enne jalga panemist korra läbi pesta, sest  muidu on nad kõvad kui paber ning määrivad pepu siniseks :) Räägime ikka sellest va intellektuaalsest poolest. Kuigi pean ausalt tunnistama, et minu ajukurrud olid hõivatud aktiivse mõttetegevusega juba „pimedal“ sotsialismiajal, siis tavaliselt jaotuvad inimesed nõuka-aja ideoloogiast vesteldes kahte leeri. Põhiline vastuargument sellele utoopilise kommunismi poole pürgivale ühiskonnamudelile on vabaduse puudumine. Mõelge ometi, milline puna-propaganda käis kogu aeg, inimesi ei lubatud oma peaga mõelda, oldi vaimses vangistuses, kogu muu maailm oli meie eest raudse eesriide taga ning reis Egiptuse liivarandadele ei tulnud kõne allagi, kui sa just punapartei bosside eliit-nimekirjas ei figureerinud. Valida sai ka ainult ühte ja sedasama, enamasti ühel häälel üles seatud persooni, valitses täielik isikukultus. Eesti keelde tõlgiti peamiselt nõukogude „klassikat“ ja teiste sotsmaade kirjanduslikke üllitisi, Gartlandist ei osanud keegi isegi unistada mitte… Jajah. Nüüd on meil VABAriik. Vabadust rohkem kui küllaga. Vabadus minna tööle peaaegu et ükskõik millisele maale… orjatööd tegema. Sest kui sind kistakse nädalateks eemale su perekonnast ning sa pead elama pead-jalad koos teiste samasuguste vabade tööinimestega, lihtsalt selleks, et oma mahajäänud peret mingil moel ülal pidada, siis see pole midagi muud kui orjaks olemine. Vabadus reisida kõikjale maailmas. Kui sul juhtub raha olema. Gartlandi palun ära loe, sest see pole hea sinu moraalile. Ja kultuuriminister ju teab, mis sulle hea on. Sa oled teda valinud. Üleüldse oled sa valinud kõik need 101 saadikut iseennast esindama. Kui vanasti said valida ainult ühe ning mingi ime läbi õnnestus sel ühel meie riik kui selline ikka ära esindada, siis nüüd lubasid need 101 meie oma VABA riigi kohe lahkelt kandikul ülejäänud Euroopale. Koos maade ja metsadega. Kauaks seda emakeeltki enam. Mis imevalemiga peaksin ma oma lastest patriootlike eestimaalasi kasvatama, kui mul endal puudub juba igasugune siht silme ees, et mis meie maast ja rahvast üldse saab ning kuidas me edasi peaksime elama. Tunne, mida ma nõuka-ajast ei mäleta. Hirm elamise eest. Hirm homse päeva ees. Teadmine, et mul on küll vabadus, aga mul pole selle vabadusega midagi peale hakata. Vabadusest on saanud luksuskaup. Hommikust õhtuni vaevu äraelamiseks vajalike vahendite teenimisega tegelev tavakodanik ei saa seda endale lubada. Aga mis ma muretsen, tegelikult teab meie peaminister täpselt, millega tegelevad näiteks kõik paljulapselised vaesuses virelevad perekonnad. Ootavad lasteraha päeva, et minna poodi viina järele. Samas peaks see ju peaministrit rõõmustama, sest nii annavad need lapsevanemad oma panuse Eesti kultuuri edendamisse. Meie kultuuri rahastamine on ju otseselt üles ehitatud inimeste pahedele – alkoholi- ja tubakaaktsiis ning hasartmängumaks. Kui Rooma riigis vajasid inimesed „leiba ja tsirkust“, siis praegu on meil tsirkust rohkem kui küll ja leiva asemel tarbime lihtsalt viina ja õlut, mängime pokkerit ja popsutame sigarette. Meil on see vabadus.