Olen väsinud kõigist neist tsunamina minu peale langevatest negatiivsetest uudistest ja emotsioonidest. Olen väsinud nende alt välja roomamisest. Olen väsinud väljaütlemata sõnadest, kuid pilkudes peegelduvatest parastamistest – ise oled luuser. Olen väsinud iseenda süüdistamisest ja pidevast järelemõtlemisest, et mida ma nüüd seekord valesti tegin, et ma millekski ei kõlba. Olen väsinud kalkuleerimast, kuidas elutähtsate ja edasilükkamist mitte kannatavate asjade jaoks raha leida nii, et lapsed ikka süüa ka saaks. Olen väsinud omaenese argusest mitte rinnaga teed rajada ja kasvõi näiteks omaenese võlglastelt raha tagasi nõuda. Olen väsinud oma laste etteheidetest, et teen nii palju asju ilma tasu küsimata. Olen väsinud pidevast lootuse turgutamisest ja mõtetes toimuvast kihutuskõnest, et kõik pole veel ehk kadunud. Olen väsinud pidamast iseendaga kahekõnet, hoidmaks ära mõne lolluse, mida ma muidu teeksin. Olen väsinud tegemast töid, millest mu jõud ja oskus üle ei käi, kuid mis tahavad tegemist. Olen väsinud olemast nii üdini positiivne, et igasuguse raskuse puhul kinnitan ma endale kõigepealt – mis ei tapa, teeb tugevaks. Olen väsinud mõttest, et minusuguseid naisterahvaid on meie ümber rohkem kui me arvame, sest nad ei ütle, millest nad väsinud on… Olen väsinud olemast…
No comments:
Post a Comment