…kuid paksult üllatusi täis. Eriti eilne Teadlaste Öö Tartus. Mulle eriti suured rahvakogunemised ja sigin-sagin ei meeldi, aga juba mitmendat korda mõtlen ma tõsiselt Tartusse kolimise peale, et saaks kasvõi natukenegi osa neist põnevatest üritustest, mis tudengilinnas aeg-ajalt aset leiavad. No ei lähe sinna jalgrattaga ju… Ilma Reine ettevõtlikkuseta ja lahkuseta mind kaasa võtta ei oleks ma näiteks teada saanud, et inimene ei olegi tegelikult midagi rohkemat kui lärtsakas DNAd mikrokiibi peal. See pole enam oluline, et kui kiip arvutisse loetakse, siis peaks ajaleht ’Postimees’ tervelt 160 aastat samas mahus iga päev ilmuma, et kogu seal leiduvat informatsiooni edasi anda. Sellised abstraktsed kujutelmad on vähemalt minu ajuloogika jaoks liiga keerulised, mulle piisab täiesti teadmisest, et kogu minu olemus, minevik ja tulevik mahub mõnemillimeetrise kiibi peale ning hiljem võib seda miniatuursele kõrrele talletatuna veeldatud lämmastikus miinus 196 kraadi juures kasvõi lõpmatuseni säilitada. Või vähemalt niikaua kuni elektrienergiat jätkub. Nagu välismaa põnevusfilmides. Geenivaramu lukus uste taga toimub inimgenoomi lahtimõtestamine ning kõiksugu seoste leidmine, pärilikkusfaktorite tuvastamine ning mis kõige toredam – soovi korral saab geenidoonor kõik endasse puutuva informatsiooni ka teada. Et mis haigus mind näiteks kaheksakümneaastasena kõige tõenäolisemalt tabab… Mitte et ma nii väga tahaks seda teada… Tulevikumõtetele ma nii väga palju oma aega tavaliselt ei raiska, samas varjab minevik nõnda palju saladusi, et nende avastamine on tõeline rõõm. Ma olen tihtilugu käinud mööda Ülikooli peahoone akendest paistvatest valgetest skulptuuridest ning omaette mõelnud, et mis nendes tubades peituda võib. Eile ma siis nägin. Fantastilisi kujusid. Mükeene Lõviväravate fragmenti, Zeusi büsti, Pompei stiilis interjööri ja antiikajast pärit skulptuuride kipsjäljendeid. Selgus, et see müstiline tuba on TÜ kunstimuuseum, kus toimus arheoloogia öö. Muuhulgas tutvustati, milline võis välja näha viikingite aegne Eestimaa. Kui kõik muud teadmised sellest ajast, millest mingeid kirjalikke ürikuid säilinud pole, võib ju alati kahtluse alla seada, siis üks on kindel – viikingid põletasid oma surnud ära. Selles mõttes põlvnen mina küll arvatavasti viikingitest. Ja minuga kaasas olnud seltskond samuti. Märkisin meid kõiki üles seinal olnud küsitluslehele, kas eelistaksin laibamatust või põletusmatust, ikka selle viimase tulba alla. Nagu omamoodi testament – palun mind pärast surma ära põletada! Iseenesest sõna – laibamatus – kõlab õõvastavalt… Õnneks meid siiski veel põletama ei hakatud, sest öös oli veel nii palju asju avastamata. Loodusmuuseumi koolipõlve meenutavate täistopitud kitsede-ilveste-pühvlite vahele oli puistatud seeni ja putukaid, mida siis mikroskoobiga uurida sai. Samas ei tekkinud mul mingit soovi oma sõrme tikutoosipikkuste tarakanide karpi pista ega neile pai teha… Üllatavalt palju oli eelkooliealisi lapsi, kes töötubades juhendajate käe all oma uurimuslehekesi täitsid. Ei ole see õpihimu kuhugi kadunud! Laste ind ja säravad silmad tõestasid, et meil on veel lootust. Meil endilgi oli kaasas väsimatu ’Karlsson’, kes oleks veel ja veel ringi käinud, et ometi midagi kahe silma vahele ei jääks… Ega üsna lootusetu olekski olnud näiteks kahe pihu suurust suhkrukristalli kahe silma vahele jätta. Olen varasematel aastatel toonud Saksamaalt kivikesi meenutavaid suhkrutükikesi ning pead murdnud, kustkohast selline suhkur ometi tuleb. Eile sain siis teada, et teatud tehnikaga suhkur lihtsalt moodustabki sellised kristallid – ehk siis tegu on põhimõtteliselt suhkrukristallide ehitamisega. Tavalise valge suhkrutera asemel palun mulle üks tükk suhkrut – no see teetassi suurune kristalliklomp! Jah, seesama, mis juuresoleval pildil :) Ning oma laiskuses polnud ma viitsinud siiamaani järgi uurida, miks salmiaak nii vastikult maitseb… Nüüd ma tean – kuna ta on tegelikult ammooniumsool ehk siis teadusliku nimetusega ammooniumkloriid! Kivimeid, mineraale ja kivimustreid ma võiksingi vaatama jääda. Mingil kummalisel põhjusel meenutavad need mulle inimesi, ehk siis seostub mul teatud kiviga mõni inimene… Reine on näiteks ametüst ning mina olen tiigrisilm… Ning kahekesi sõitsimegi me keskköö paiku koju tagasi jõudes meelte maharahustamiseks Laiuse mäele. Juba ammu pole olnud nii selget ööd, kus taevas justkui täheplahvatuse üle oleks elanud… Mida kõike sealt näha polnud… Selle tähistaeva ja lõpmatuse all seistes tundsin end nii nagu üks lärakas DNAd mikrokiibi peal keset Universumi masinavärki tundma peakski – üsna tühine, kuid ometi vajalik kogu terviku korraliku funktsioneerimise seisukohalt… Just täpselt samatähtis kui silma pilgutav Jupiter!
No comments:
Post a Comment