…kui kokku tahavad saada kahe sõpradeks saanud tantsurühma liikmed. Kahju ainult, et kohtumispaik Palupere metsa vahel asub, tsivilisatsioonist eemal, ainult kureparved pea kohal kluugutamas. Muidu oleks külarahvas saanud samuti kaasa elada sõpruskohtumisele võrkpallis, kusjuures võistkonda kuulusid võrdsusprintsiibi alusel ikka ka need, kes viimati nii paarkümmend aastat tagasi platsil viibinud, või siis need, kes kuulekalt astunud siia ja seisnud seal ning palli peaaegu üldse puutuda pole saanud. Tegelikult on selline kohtumine taolistele spordivõõrastele isikutele ainus võimalus karjääri teha, ning tänane matš näitas eriti ilmekalt, kuidas on võimalik ühe õhtupoolikuga täiesti arvestatavaks võrkpallitäheks saada. Kuigi algul olid osad neiud rõõmsalt nõus ka varumängijate või siis ergutustiimi ülesandeid täitma, kadus ajapikku kogu ülejäänud seltskond mängima ümber kogu krundi mingit kummalist raskete kuulide loopimise mängu, mille tegelik mõte mulle kuni viimase hetkeni suht arusaamatuks jäi… Selgus, et märgiks maha visatakse väike puukuulike, millele siis oma raudkuul võimalikult lähedale heita tuleb. Hiljem kodus guugeldades üritasin välja selgitada, milline võiks olla selle mängu kõige õigem eestikeelne nimetus. Paraku jäin hätta. Kõige tõenäolisemalt on see siiski petank. Olgu sellega kuidas on, kuid taolise sportliku pärastlõuna loogiliseks jätkuks tuli loomulikult kultuurne õhtupoolik. Ehk siis võeti kohvrist välja akordion ning kogu rahvas laulis üksmeelselt naise pilli järgi. Nagu üks seltskonna hingedest ütles, on eestlased ikka üsna ropp rahvas küll, kui arvesse võtta meie vanu seltskonnalaule… ei ole neis mingit romantilist tilu-lilutamist, ikka kõik on otse ja keerutamata välja öeldud. Huvitaval kombel ei teki kellelgi tõrget niisuguste laulude laulmisel… oma eesti veri ikkagi. Asja selguse huvides peaks vist mainima ka, kuidas selline kustumatu sõprus kahe tantsurühma vahel üldse idanema on hakanud. Meie armsa juhendaja sõnutsi ei ole paremat vahendit inimese tundmaõppimiseks kui mitmepäevane bussireis välismaale. Suurem osa kokkutulnud seltskonnast osales eelmise aasta suvel toimunud tantsureisil Ungarisse ning arvatavasti jättis see neile kustumatu mulje ning soovi edaspidigi tihedamalt suhelda. Mina kui uustulnuk võin ainult tänulik olla, et mind üleüldse sellesse sõpruskonda vastu võeti, mis sest, et võrkpalliplatsil oli mu panus pigem miinuspunktide poole peal… aga vähemalt tuleprooviga sain rahuldavalt hakkama… ehk :) Ja tegelikult kirjutan ma seda raportit põhiliselt seetõttu, et mind tutvustava nimesildi peale märgiti TÖÖTU LITERAAT, mis sõna otseses mõttes annab aimu sellest, mil moel mind ära kasutada saab… ja ma olen ikka püüdnud inimesi mitte alt vedada… Muide, veel saab mind ära kasutada inglise ja soome keele tõlgina… ja tortide tegijana… ja lapsehoidjana… ja arvatavasti veel umbes sajal erineval moel… tasuta…
No comments:
Post a Comment