Elekter on iseenesestmõistetav...

…niikaua kui teda enam ei ole. Viimastel aastatel Eestimaa püsielanikeks muutunud äikese ja tormituulte tõttu on elektri äkiline kadumine tegelikult juba veidi tavalisekski saanud, aga õnneks juhtub see alati ootamatult. Kuna me elame heaoluühiskonnas, siis pole tavaelus hakkama saamiseks vaja eriti palju ajusid ragistada, piisab kui igasugu masinate käsitsemisjuhendit lugeda oskad… kui aga elekter ära läheb, muutub asi põnevaks. Tundub, nagu toimiks meie ajud ka elektriga, miks muidu on esimene mõte pärast elektri kadumist, et jeee! Nüüd on mul aega telekat vaadata! Või hoopis istun raamatut lugema ja kuulan muusikat! Tänane tsivilisatsiooni kadu leidis aset hetkel, kui olin just valmis saanud pannkoogitaigna. Panen panni pliidile – ei midagit! Alles kõrvulukustava vaikuse järgi tajusin, et miski siin majas ei surise ega vibreeri ning kõigi masinate indikaatorid on pimedad. Ega siis muud, kui kuuri alt puupilpaid ja briketti tooma, et pliidi alla tuld teha, sest pannkoogid tahavad ju küpsetamist. Umbes kolmanda portsu küpsetamise ajaks oli pliit ka juba nii kuumaks läinud, et pannkoogid enam päris albiinod välja ei näinud ning lõhnasid hoopis paremini kui kiirküpsetuskohas, ehk siis elektripliidil valmistatud. Sama lugu oli pliidil keedetud veega potikohvi tehes – no võta või jäta, aga kohvi lõhn oli tunduvalt aromaatsem kui veekeedukannus solgutatud veega tehes. Lisaboonuseks soe müür ja hõrgult suitsulõhnased toad… oh need maaelu võlud! Koheselt meenus 2010 aasta suvi, mil sai tervelt kolm päeva ilma elektrivooluta mööda saadetud. See nii mõnus ei olnud, kuigi õues oli soe ja veeprobleem sai ka kuidagi lahendatud, ei meeldinud minu sügavkülmikule kohe sugugi ilma vooluta olla ning solvunult sulatas ta kõik marjad ja toormoosid uuesti üles… Täna ei õnnestunud tal solvuma hakatagi, sest elekter saabus suure surinaga tagasi just siis, kui meil olid pannkoogid söödud ja kohv ja kakao joodud ning ma mõtlesin end suure toa valgusküllase akna alla raamatut lugema asutada… Pole miskit parata, tsivilisatsioon tungib uuesti peale, näpud kibelevad klahve klõbistama ja mõtted tahavad ekraanil kumavat valget pinda täita. Ehk läheb ta õhtul jälle ära… saaks elektrivabu mõtteid mõelda, küünlaleegi hubisevat valgust nautida ning end maailma äärele kujutleda…