... reegleid arvesse võttes ei suuda ma üldse mõista, mil moel Lux Express ehk siis bussifirma, millega Lätti ja Leetu sõita saab, üldse hinges püsib. Pilet Riiga maksab viis euri. Bussis on netiühendus ja ergutusaparaat ehk kohvi-tee-kakaomasin vabalt kasutatav. Bussijuht jagab lahkelt tasuta kõrvaklappe ning nutitahvel näitab viimaseid filmišedöövreid. Kõik hinnas. Töö kiire ja korralik, ehk sõit võtab aega pisut üle nelja tunni. Ja bussis viibis seekord tosin inimest. Bussijuhid olid mõlemad heas toitumuses, järelikult saavad nad korralikult palka. Keegi võiks asja lähemalt uurida...
Riia-Šiauliai bussikene seevastu oli väike kipakas marsruuttakso, mille ukse kõrval pikk rida keelusilte, selfide tegemise keeld kaasa arvatud, ning pilet kaks korda kallim. Kusjuures maa poole lühem. Bussijuht oli kõhnem. Arusaamatu...
Ega ma muidugi omast vabast tahtest seitsmeks tunniks bussipingile istuma ei sättinud. Koos Sillamäe naistega tulime seekord külla Leedu kolleegidele, et tutvust teha, kuidas siinmail mitteformaalne õpe formaalses koolikeskkonnas välja näeb. Kõige esimene mitteformaalne paik on aga meie hotell, mis asub keset eikellegimaad, näeb väljaspoolt täiesti mittemidagiütlev välja, aga seest on imearmas hubane paigake. Kenad noored näitsikud registratuuris. Kanafilee õhtusöögiks. Ja ei ühtegi teist külalist peale meie. Näitsikud tundusid ka heas toitumuses olevat... Aru ma ei saa sellest rahast ja majandusest.
Ja Leedus on kõik leedukeelne. Google ja blogger ja hotelli personal.
Monday, March 20, 2017
Saturday, February 4, 2017
Kuigi olin triibuseelikuga hüvasti jätnud...
...ja Meie Mari Murakas hakkas ka juba vaikselt aegade hämarusse
vajuma, siis ilmselgelt olid universumil minuga omad plaanid. Küllap tundus
talle, et karjääri lõpetamine ilma Tuhamägede tantsupeota ei tule kõne allagi. Mis
sest, et polnud mul aimugi, mida tantsima peab, millal ja kellega. Rahvatantsija on
ju väga võimekas ning tantsib igal pool ja iga ilmaga. Viis aastat tagasi
näiteks polnud Marikestel ei sooja ega külma sellest, et Viljandi talvisel
tantsupeol õues kolmekümnekraadine pakane valitses. Läbi härmatanud prillide
vaevu midagi seletades said kõik tantsud ära tantsitud ning tänane Tuhamägede ballett
oli selle kõrval käkitegu.
Siinkohal tuleb kohe ära märkida, et peo ülesehitus oli sootuks
teistsugune. Algas kõik hoopis trummidest. On ju teada, et trummirütmid viivad
ajulained teisele tasandile. No eks kujutage nüüd ette Murakat keset
tantsuplatsi sadadest triibuseelikutest ümbritsetuna trummide saatel transsi
minemas… energiavahetus oli igastahes tohutu ja nahk sai märjaks korrapealt. Minu
naised said kosmilise energialaengu ja trummitantsule järgnenud mäkkeronimine
ei olnudki enam nii raske. Mägironimise peapõhjuseks oli kivihiie külastus ja
loitsimine. Ka minul oli kodust kaasa võetud kivi taskus, aga kui ma tema käest
küsisin, siis ta mingil põhjusel ei tahtnud saada osakeseks sellest kivihiiest.
Ju polnud tema koht. Teise mäkke ronisime selleks, et kivihiies süüdatud tuli
tõrvikuga sinna tippu põlema süüdata. Sest ega siis ilma tulejumala valvsa
silmata ei saa jää ja lume peal tantsida. Ja tantsisime me tõesti. Või mis ma
räägin. Kõige esimese eripreemia said Marikesed hoopis seismise eest. Ma usun,
et see oli ehk teise tantsu alguses kui meie juurde ilmus peo suuvoodrit ehk
konferansjeed etendav mikrofoniga meesterahvas ja küsis, kes me oleme ja kust
me tuleme. Meil muidugi vesi ahjus, et nüüd häbistatakse Marikesed igavesest
ajast igavesti ja sellega on meie kõigi tantsijakarjäär läbi, aga tantsu
lõppedes öeldi mikrofonist nii armsasti, et Laiutajad Meie Marid saavad
eripreemia just selle eest, et kuna nad ei tantsinud, siis võtsid endid
kaunisti ringi näod väljapoole ja mängisid pealtvaatajaid. Eks see muidugi
väikese sarkasmiga vürtsitatud oli, aga iseenda üle naermine on alati väga
kasulik. Järgmised tantsud me igastahes tantsisime ning kaameraga mees oli meid
lähivõttes filmimas ka. Seega – Marikesed tõestasid, et nad mitte niisama
tantsupeole tatsama pole tulnud. Ja ega ma hästi aru ka ei saanud, et kas tõesti
pidi neid tantse mitu kuud õppima ja trennis higistama… piisas ju ometi
sellest, kui vaatad, mida teised kõrval teevad, sinu partner ka enamvähem teab
kuhupoole sinuga tüürida ja selged nad ongi. Need tantsud ma mõtlen. Ja eks me
natuke improviseerisime ka. Mees mikrofoniga lubas kusjuures. Üldse veider, et
miks me kõike ühtemoodi tegema peame ja ühesugused välja nägema ka. Minule näiteks
väga meeldis ühe rühma šotiseelikus mees, kelle pajad kintsud nii kelmikalt
muudkui välkusid.
Niiet ega ma ei saa ei pead ega sõrme anda, et ma enam mitte kunagi
triibuseelikut selga ei pane ja mingile tantsuüritusele pimesi ei torma. Ega keegi
teine ju meie elu huvitavaks ei tee. Ikka ise. Pea ees tundmatusse vette
hüppamine polegi nii hirmus kui tundub… või siis hiigelsuure kopa sisse
ronimine… Ja nagu alati, jäävad Marikeste autosõidu vestlused ajaloo salalaekasse varjule, aga seda peab küll ütlema, et just see tohutu positiivne energiavahetus, pildituks naermised ja sõnadeta või siis ridadevahelt teineteisemõistmine on üks neist faktoritest, mida ma igatsema jään... kuni järgmise korrani minu Marikesed Kabujalakesed.
Thursday, February 2, 2017
Iseendalegi täiesti ootamatult...
...sattusin ma eila poliitkoosolekule. Ei, mitte
sellisele, kus pintsaklipslased arutlevad, mismoodi oma valimislubadusi
sinisilmsetele rahvahulkadele võimalikult valutult maha müüa. Seekord kogunesid
hoopis Gaiakad uue ühiskonna ehitamise võimaluste üle arutlema. Puukallistajate
erakond niisiis. Tulekski koheselt ümber lükata arusaam, mille kohaselt Gaiakad
ainult ideaalsest ühiskonnast unistamise, porgandite söömise ja puudega
rääkimisega tegelevadki. Seda me teeme vabal ajal ja tõsisemate tegevuste
kõrvale. Nagu magustoiduks või nii. Tegelikult on meil tänu oma
unistamisvõimele päris palju huvitavaid ideid, kuidas olemasolevat ühiskonda
paremaks muuta.
Ilmselgelt on parteide valitsemissüsteem oma aja
ära elanud. Mõned aastad tagasi jõuliselt areenile pürginud Res Publika andis
täie jõuga mõista, et uus maailm on vajalik ning uued suunad mõtlemises samuti.
Paraku puudusid selles virvatulukeseparteis piisavalt valgustunud isikud ning
varjusurm oli kiire tulema. Hetkel figureerivad pisut heledamad laigud
Iseseisvuspartei ja EKRE näol, aga ka nende valgustatus ei ole suutnud
süsteemile eriti mõjuda. Ikka veel jaotatakse meie riigi ühe magusaima meepoti
ehk Riigikogu ümber mahtuvate mesimummude mandaadid ühtede ja samade isikute
vahel. Jätaks siinkohal vahele märkuse, et milleks meile sada saadikut, kui
sama töö suudaks ära teha näiteks kolmkümmend.
Tegelik elu ju näitab, et kui ökopeldikut koguneb ehitama kakskümmend
inimest, siis neli neist targutavad, kaks lähevad kaklema, et kuidas on õigem,
viis peavad samal ajal siestat ja unistavad paradiisirandadest, paar tükki
uurivad raamatuid, et ennast harida ning tegeliku praktilise ehitustöö teevad
ära kolm. Meie esinduskogu tundub funktsioneerivat samamoodi. Ja ega polegi
midagi imestada, sest enamus neist sooja koha ja hea palga peale saanud
aferistidest on selle endale elukutseks valinud. Olla riigikogulane. Missioonitunne
on neile tundmatu termin ning võibolla leidub nende hulgas üks kuni kaks, kes
tõepoolest arvavad, et rahva esindamine peaks olema auasi. AUasi. Aga neil
läheb üle. Esimese aasta jooksul kindlasti. Nähtud ju neid, kes lähevad asju
muutma, annavad magusaid lubadusi koduperenaistele ja pensionäridele, et mõne
aja pärast vaikselt nähtamatusse riigikogulasemassi sulanduda. Mis siis teha?
Riigikokku ei saa üks inimene rohkem kui kaks korda kuuluda. Kui tahab rohkem,
siis loobub sellest palgast ja teeb tööd vabatahtlikkuse alusel. Parteide
süsteem ei toimi, esinduskokku tuleks valida inimesi otse kohtadelt ning
lõpetada see peibutuspartide tehnika üks kord ja igaveseks. Ega keegi muidugi
ei kindlusta seda, et otsevalimine samuti ühel hetkel orki ei jookse, aga andke
andeks, vanaviisi ei saa enam kuidagi. Ilmselgelt on meie praeguste parteide
aktiivsete liikmete hulgas päris palju valgustunuid isikuid, kes erinevail
põhjustel ei ole suutnud midagi korda saata, aga nad on olemas ja ootel.
Potensiaalne tühikäigul kulgev inimressurss. Ärgake! Tegutsege!
Raha. Raha. Raha. Oleme endale niivõrd mastaapse
ebajumala tekitanud, et magades ka näeme ainult kuldrahakesi silme ees
veeremas. Ükskõik, millist asja ei organiseeri või ei küsi, alati vastatakse
sulle raha terminoloogias. Rahal endal ei ole häda midagi. Raha on ainult
vahend. Viga on inimeste suhtumises rahasse. Eks meil mingis osas ole õigus ka,
kui mul ikka esmaste vajaduste katmiseks ressursse ei jätku, siis ma tahes
tahtmata mõtlen sellest, kust raha saada ja kui palju saada ja kui ausal teel
ei saa, siis mismoodi nihverdada, laveerida, varastada jne... tüüpiline. Targad
Gaiakad teavad rääkida, et muutused on tulemas. Rahasüsteem tekib uutele
alustele, pangad kaotavad kontrolli, rahale kujuneb tegelik väärtus,
laenuühiskond kaotab mõtte, majandus keskendub vajaliku koguse tootmisele ning
lõpetab kasumi tagaajamise... ehh... eks ma pean uskuma, et nii juhtub. Oma
piiratuses ei suuda ma näha, kuidas seda ellu viia, mis oleksid need
mehhanismid, mille abil need muutused saaksid aset leida, aga küllap see polegi
minu ülesanne seda uut rahasüsteemi luua. Samas on ilmselge, et näiteks
praeguse tehnoloogia kõrgajastu juures ei ole ju tõepoolest vaja inimestel nii
hullu moodi tööd rabada enam ning me võiksime arutu enesepiitsutamise ja pimesi
käskude täitmise asemel keskenduda hoopis arenemisele. Iseendana, ühiskonnana,
inimrassina. Misiganes siis see hetk pärast surma on, kas pilkane pimedus ja
eimiski või ehk ikkagi kogeme kasvõi hetkeks kogu oma
läbitud elude ja teekondade jooksul kogutud tarkust, et siis vajadusel
järgmisesse kehasse kogemusi omandama suunduda. Kes teab. Üks on kindel. Raha seal
ei ole.
Armastus. Mnjah. Vägivallatu elu on selline heleisnine unistus, mis
tundub võimatu missioonina. Kas ma suudaksin kokkuleppele jõuda oma
kodujänesega, et nüüd on tulnud sinu aeg saada meile lõunasöögiks. Või tõestada
kapsale, et tema ülesandeks on täita nii minu kui jänese kõhtu. Sest Gaias
oleme me kõik ühtviisi elus, nii kivid kui kapsad kui minu Jupiter ja Minerva.
Tuesday, January 31, 2017
Perfektsionismist vabanemiseks...
...on päris mitu moodust. Kõige tõhusam on kooselu
teise perfektsionistiga. Ilmselgelt ei ole võimalik näiteks kardinapuud üles
riputada kahel täiesti erineval perfektsel moel, seega tuleb ühel leppida teise
isiku perfektse lähenemisviisiga. Võib praktiseerida kordamööda, siis kestab
kooselu kauem. Ennem oleks soovitav kokku leppida, et kumma kord on. Vabaneda.
Veel parem on, kui perre sündivatest lastest
saavad ka perfektsionistid. Eks ta muidugi keeruline ole mingeid
ühisettevõtmisi korraldada ja otsustada, mis värvi ikkagi peaks olema suure toa
diivan, aga jällegi saavad neli viiest oma perfektsionismist vabanemist
rahumeeles praktiseerida. Ideaalis võiks kodus olla samal ajal mitu vaikset
nurka, kuhu vabanejad taanduda saavad või siis iseloomu eripärade tõttu mõni
poksikott.
Siis on veel võimalus parimate sõpradega kokku
leppida, et nood iga vähekese aja tagant kas helistaksid, messiksid või veel
parem, külla tuleksid. Et kui oled mingi asja perfektselt tegemisse nii
süvenenud, et unustad söömise ja pesemise, sest kirjatüki kolmanda lõigu neljas
lause vajab lihvimist.... juba neljasajandat korda... siis vähemalt toob
telefonihelin sind korraks maa peale ja sa saad aru, et lausel pole tegelt häda
midagi ning sina ise oled hoopis oma perfektsusesse perfektselt kinni jäänud.
Absoluutselt vastunäidustatud ning pigem
vastupidist efekti omab kodakondsete näägutamine. Et küll sa oled jobu, ma juba
kaks tundi tagasi ütlesin sulle, et see pilt siin seinal on täiesti sirgelt,
aga sa ikka käid nagu lollakas oma loodi ja joonlauaga ringi. Perfektsionist kuulab
näägutamise ära ja kulutab perfektsuse tagaajamisele kahekordselt kauem aega.
Näägutamise asemel võiks perfektsionisti
mitteperfektsed kodakondsed juhtida ühte asja liiga kauaks ideaalseks lihvima
jäänud perfektsionisti sujuvalt järgmiste perfekteerimist vajavate juhtumite
juurde. Kui ikka kass on köögi kapi peal tuuseldades kulbiriiuli viltu ajanud,
siis on suure toa pilt hetkega loodis ning perfektsionist kõigi oma
tööriistadega köögis.
Tegelikult on asi muidugi palju lihtsam. Kui tõeline
perfektsionist on otsustanud, et tal on vaja oma perfektsionismist vabaneda,
siis ta seda ka teeb. Perfektselt. Ja kui talle tundub, et maailmal on teda
just sellise perfektsionistina vaja, siis ta selleks ka jääb. Samuti
perfektselt.
Tuesday, January 24, 2017
La la la...
Ma poleks kunagi arvanud, et ühte filmi on
võimalik kokku koguda nii suurel hulgal
klišeesid, stampvõtteid, stereotüüpseid lähenemisi ja mittemidagiütlevat
muusikat. Aga loomulikult on see võimalik. Ja selle eest antakse hulgaliselt
kuldseid gloobuseid ka. Igaühele oma, muidugi.
Mis siis viga on? Film nagu šokolaadiassortii. Boy
meets the girl või õigemini tüdruk kohtub poisiga. Loomulikult unistab tüdruk
näitlejaks saamisest ning poiss on andekas kuid vaene klaverimängija. Ma üldse
aru ei saa, miks ei võiks kasvõi ühel korral olla vastupidi. Et tüdruk on
klaveri taga ja mängib midagi südamesse minevat ning poiss vaatab ja armub
esimesest silmapilgust. Ega mul ei ole muidugi mingit isiklikku tagamõtet selle
stseeni taga... oh ei... Selge see, et esialgu punnivad mõlemad vastu, kuid on
ilmselge, et neid seob midagi enamat kui unistused, mis täituda ei taha. Sest oo
jaa, me ju unistame ning oma unistustest ei
tohi loobuda, nende täitmise nimel ei tohi allahindlusi teha, oma
ideaalidele tuleb kindlaks jääda, muidu... jätab tüdruk su maha. Ja ilmselgelt
on naine see nõrgem pool, kes ise hakkama ei saa, vajades meespoole sõnajõudu
ja tagant tõukamist, sest naisel on väga madalaks kiskuv enesekindlus. Äpu ühesõnaga.
Alguses on kõik
hästi. Armumisega kaasnevad tantsud taevalael ainult tähed jalge all
poolkaaluta olekus, ja reaalsustaju kadumine. Intellektuaalsed vestlused ja
romantilised õhtusöögid küünlavalgel kuuluvad raudvarasse, nende vastu pole
mõtet vaielda. Nagu imeväel on mees ka suurepärane kokk ja lolluste
väljamõtleja, sest keegi ei taha armununa igavuse kätte ära surra. Lahtine kabriolett
on klassika. Autopasun samuti. Filmi algusest on möödunud 27 minutit ning ma
kaalun tõsimeeli stop nupule vajutamist, siis aga otsustan, et kui ma
Viiskümmend halli varjundit suutsin ära vaadata, ei saa ma ometi praegu alla
anda. Ühtegi päris sügavalt piinlikku hetke polegi ju veel olnud.
Ja siis see tuleb. Tüdruk otsustab, et mehel ei
olegi õigus ise otsustada, mida ta teeb ning mees vastutasuks solvab tüdrukut
hingepõhjani. Palju õnne. Lähme nüüd peksame päid vastu seina, loobime kõikvõimalikke
veel mitte kasutatud klišeesid põrandale laiali, trambime neil otsas ja lõikame
klaasikildudega paar veeni ka läbi. Ja muidugi anname tüdrukule võimaluse
kuulsaks näitlejannaks saada, produtsendile mehele minna, audreyhepburnina
uhkelt oma vanasse töökohvikusse kõndida, seekord siis teisel pool letti kohvi
tellima, mehe unistuse täidame ka otse loomulikult, las ta avab oma džässiklubi
ja tunneb rõõmu muusika tegemisest, sest nüüd tuleb ju kogu filmi tipphetk. Naine
jalutab paha aimamatult oma mehega koos endise armastatu klubisse ja muidugi
nende pilgud kohtuvad. Hetkega antakse meile teada, mis kõik oleks võinud olla,
kui inimesed oleks suutnud tajuda, mida nad tegelikult tahavad. Kui nad oleksid
julgenud otsustada, et armastus on kõik, mida nad vajavad. Kui nad oleksid
suutnud valida tee, millel kahekesi kõrvuti käia, mitte teineteise ees või taga
või mööda toanurki. Kui ainult...
Aga ei, aga ei... sul teisel pool vett... on aru
ja mõistus veel peas... Valikud on meie eest tehtud ja võibolla ongi nii parem,
sest mis sest armastusest ikka, läbi raskuste me ju sinna tähtede poole
püüdleme ja egas Hollywood ei jõua ka kogu aeg õnneliku lõpuga filme vorpida. Ega
selles polegi tegelikult point. Õnnelikus lõpus ma mõtlen. Point on pigem
selles, et suur hulk inimesi on suutnud ennast la la la maailmaga nüüd ära
samastada, et võibolla nad julgevad endale õhtul salaja peeglis ootsa vaadata
ja küsida – mida ma tegelikult siit elust tahan. Tahta võiksin. Tahta julgeksin.
Tahta oskaksin. Sest kui me küsida ei oska, siis ei tule kusagilt ka vastuseid
mitte.
Aga kurat see muusika oli ikka hale....
Monday, January 23, 2017
Asjalikuks hakkamine...
...peaks aasta alguses kuidagi lihtsamalt õnnestuma,
või mis? Uus aasta ja uued eesmärgid ja lubadused ja nii edasi. Tegelikkuses pole
mingit vahet, mis aastaaeg õues on või millist tundi kell näitab, kui sul
inspiratsiooni pole, siis sinust asja ei saa. Teistele sind ümbritsevatele
isikutele ei ole see muidugi mingi vabandus, nemad ootavad ikka sinult
pärleid... vaata ise, kust mudast sa nad välja õngitsed. Ja mutta tulebki
minna. Seekord siis loovkirjutamise mutta. Mida see tähendab? Õngitsed oma
alateadvusest või siis ümbritsevast keskkonnast välja märksõnad, paned kirja ja
siis nendega kirjutadki. Kas jutu või luuletuse, see on sinu enese vaba valik. No
näiteks nii:
KURBUS
KILP
KAITSE
KINGITUS
KEERLEMA
KUTSE
KASS
KALLISTUS
KUMMALINE
KESTAB
KIUSAMINE
KUIVANUD
KIBUVITS
KÕIGE
KLASSIKALINE
Sõnade ülestähendamist ei ole vaja reguleerida,
las tulevad need, kes tulevad, pärast selgub, milliseid vaja läheb, milliseid
mitte. Luuletuse mõistes on parim, kui sõnad algavad kas sama tähega või on
neil mingi muu sarnane loomus. Siinkohal pean selgituseks ütlema, et kuna sõnad
on elusolendid, siis ei saa nad olla mis vaid on kes.
Kui sõnu rohkem pähe ei tule, siis saab hakata
neid kokku kirjutama. Tavaliselt läheb mitu varianti enne kui asjal üldse mingi
mõte sees on. Vilunud kirjutaja teeb kohe šedöövrid valmis. Minul läheb suurem
hulk aia taha. Metsaläinute hulka kuuluvad näiteks sellised:
kes kurbust varjab kilbi taha
see kaitseb end kiusamise eest
jääb keerlema ukse taha
ka kõige kogenum mees
Tegelikult ei lähe ükski lausejupp päris untsu, sest ainult läbi sõnadega
mängimise jõuad paremate fraaside juurde, niisama ei juhtu midagi. Kõige lihtsam
on muidugi uued sõnad võtta, kui tundub, et mäetipp kättesaamatusse kaugusse
libiseb, aga... julge naise rind on teadagi...
Seega. Kunagi ei või teada, millal paberile jõuavad sellised read:
kummaline
on kutse
kurbuse kilbi taga
kas kaitsta end
või mitte?
üks kallistus
kisub kaitserüü maha
klassikaline
kas pole?
Monday, January 16, 2017
Tulnukate olemasolus...
...ei ole mina mitte kunagi kahelnud. Eks ma muidugi
olen püüdnud aastate jooksul endale igasugu visioone ja kujutlusi silme ette
manada, et kes nad on ja millised ja kus nad on... lisaks üritanud ära vaadata
ja tutvuda kõigi teiste asjast huvitatute kujutluspiltidega ehk siis vaadanud
ära kõik niinimetatud ulmefilmid ja lugenud portsude kaupa vastavasisulisi
raamatuid. Vastavalt meeleolule ja sarkasmi kangusastmele olen kas nõus olnud
või kirglikult vastu vaielnud, aga enamasti jõudnud järeldusele, et kõik on võimalik.
Pärast tänast Artises käiku ja filmi „First Contact“ äravaatamist sain ma
lõpuks aru, et nii ongi. Võttis ikka aega onju.
Tegelikult ei seisnud filmi mõte minu jaoks üldse
mitte tulnukatemaailma olemasolus või nende võimes kanaldada läbi inimeste või
isegi mitte selles, millal ja mil moel meie ja nende maailma vaheline korralik kontakt
aset võiks leida. See võib huvitada meie pragmaatilise maailmavaatega persoone,
kellele teaduslik tõestus on A ja O ning kes vajavad käegakatsutavaid tõendeid,
no näiteks et vaat siin laua peal on pirn ja pirn on ta selle pärast, et me
oleme niimoodi kokku leppinud. Filmi põhisõnum oli hoopis see, et meie
olemasolu ainsaks põhjuseks siin füüsilisel tasandil on omandada uusi kogemusi
ja areneda. Eiei, mitte kulutada maa ressurssi asjade vorpimiseks, valitseda
looduse ja loomade üle, tekitada arutul hulgal prügi, osta endale hunnikute
kaupa mittevajalikke asju, sundida teisi olendeid enda heaks midagi tegema või
toimetada alandliku ja kuulekana kusagil pimedas nurgas. Me oleme kõik
valgusolendid, täiusliku energia ja kõigi võimalustega arenguks. Ma isegi ei
tea, kuidas on võimalik, et me selle ära unustasime. Nagu oleks kogu inimkonda
mingil hetkel tabanud hullumeelne amneesia. Õnneks hakkab see nüüd lõppema. Oleme
sisenenud transformatsiooniajastusse. Aga et mitte väga stereotüüpidesse kinni
jääda, siis teeme nii, et kõigist ei saa liblikaid. Kuigi jah, liblikas on
samamoodi ainult meie kujutluse vili, seega, vahet pole. Võime ka kõik liblikad
olla. Sest...
Maailmakõiksusel on ainult viis reeglit:
mina eksisteerin,
kõik mis on, on siin ja praegu,
üks on kõiksus ja kõiksus on üks,
mida annad, seda saad vastu,
kõik muutub, välja arvatud neli esimest reeglit.
Siia polekski nagu midagi lisada. Kelle
vibratsioonitasand on iseendaga kooskõlas, see saab aru, kellel veel ei ole, on
osake üleüldisest jätkuvast mälukaotusest. Ja ärgem unustagem, et aega ei ole. Või
õigemini – aeg on ka kogu aeg ja igal pool. Sest kõik on olemas kogu aeg. Filmis
seletati see tegelikult lahti peaaegu et puust ja punaselt. Ehk siis –
oletagem, et oleme tavalisele filmilindile jäädvustanud mingi tegevuse. Seda linti
vaadates on igal kaadril üks liikumatu pilt. Mitte midagi ei toimu. Liikumine leiab
aset ainult siis, kui kaadreid järjest vaadata. Aga neid võib ja saab vaadata
ka hoopis teises järjekorras. Ise valid. Teine näide – see, et sina hetkel
vaatad ühte telekanalit, ei tähenda, et samal ajal ei oleks sadadel teistel
kanalitel mingi muu saade. Lihtsalt sina oled valinud endale just selle kanali.
Maailmakõiksus on täis lõputuid võimalusi, aga nad eksisteerivad kõik ainult
nüüd ja praegu. Ja see, milliseid kanaleid sina endale ligi tõmbad, oleneb
otseselt sellest, kas sa lubad oma täiuslikul vibratsioonil seda teha või
kannad sa enda ümber soomusrüüsse varjunud tigedaid parasiite, kes takistavad
vajalike asjade kohalepääsu ning ei lase mittevajalikel sinu juurest lahkuda. Ja
otse loomulikult oleneb su maisel füüsilisel tasandil eksiteerimise jooksul
saadud kogemuste olemus ja kvaliteet sinu enese isiklikust kirest. Et mis sind
huvitab. Mis sind ekstaasi viib. Milliseid kogemusi sa otsid ja mida sa vajad. Elada
saab ka silmad pärani kinni. Vist. Võibolla.
Niisiis on meie enda vaba valik, kas elada
tulnukatena iseenda füüsilistes kehades ja toita parasiite enda ümber või...
Mina igastahes kavatsen minema lennata.
Subscribe to:
Posts (Atom)







