...peaks aasta alguses kuidagi lihtsamalt õnnestuma,
või mis? Uus aasta ja uued eesmärgid ja lubadused ja nii edasi. Tegelikkuses pole
mingit vahet, mis aastaaeg õues on või millist tundi kell näitab, kui sul
inspiratsiooni pole, siis sinust asja ei saa. Teistele sind ümbritsevatele
isikutele ei ole see muidugi mingi vabandus, nemad ootavad ikka sinult
pärleid... vaata ise, kust mudast sa nad välja õngitsed. Ja mutta tulebki
minna. Seekord siis loovkirjutamise mutta. Mida see tähendab? Õngitsed oma
alateadvusest või siis ümbritsevast keskkonnast välja märksõnad, paned kirja ja
siis nendega kirjutadki. Kas jutu või luuletuse, see on sinu enese vaba valik. No
näiteks nii:
KURBUS
KILP
KAITSE
KINGITUS
KEERLEMA
KUTSE
KASS
KALLISTUS
KUMMALINE
KESTAB
KIUSAMINE
KUIVANUD
KIBUVITS
KÕIGE
KLASSIKALINE
Sõnade ülestähendamist ei ole vaja reguleerida,
las tulevad need, kes tulevad, pärast selgub, milliseid vaja läheb, milliseid
mitte. Luuletuse mõistes on parim, kui sõnad algavad kas sama tähega või on
neil mingi muu sarnane loomus. Siinkohal pean selgituseks ütlema, et kuna sõnad
on elusolendid, siis ei saa nad olla mis vaid on kes.
Kui sõnu rohkem pähe ei tule, siis saab hakata
neid kokku kirjutama. Tavaliselt läheb mitu varianti enne kui asjal üldse mingi
mõte sees on. Vilunud kirjutaja teeb kohe šedöövrid valmis. Minul läheb suurem
hulk aia taha. Metsaläinute hulka kuuluvad näiteks sellised:
kes kurbust varjab kilbi taha
see kaitseb end kiusamise eest
jääb keerlema ukse taha
ka kõige kogenum mees
Tegelikult ei lähe ükski lausejupp päris untsu, sest ainult läbi sõnadega
mängimise jõuad paremate fraaside juurde, niisama ei juhtu midagi. Kõige lihtsam
on muidugi uued sõnad võtta, kui tundub, et mäetipp kättesaamatusse kaugusse
libiseb, aga... julge naise rind on teadagi...
Seega. Kunagi ei või teada, millal paberile jõuavad sellised read:
kummaline
on kutse
kurbuse kilbi taga
kas kaitsta end
või mitte?
üks kallistus
kisub kaitserüü maha
klassikaline
kas pole?
No comments:
Post a Comment