Tulnukate olemasolus...

...ei ole mina mitte kunagi kahelnud. Eks ma muidugi olen püüdnud aastate jooksul endale igasugu visioone ja kujutlusi silme ette manada, et kes nad on ja millised ja kus nad on... lisaks üritanud ära vaadata ja tutvuda kõigi teiste asjast huvitatute kujutluspiltidega ehk siis vaadanud ära kõik niinimetatud ulmefilmid ja lugenud portsude kaupa vastavasisulisi raamatuid. Vastavalt meeleolule ja sarkasmi kangusastmele olen kas nõus olnud või kirglikult vastu vaielnud, aga enamasti jõudnud järeldusele, et kõik on võimalik. Pärast tänast Artises käiku ja filmi „First Contact“ äravaatamist sain ma lõpuks aru, et nii ongi. Võttis ikka aega onju.

Tegelikult ei seisnud filmi mõte minu jaoks üldse mitte tulnukatemaailma olemasolus või nende võimes kanaldada läbi inimeste või isegi mitte selles, millal ja mil moel meie ja nende maailma vaheline korralik kontakt aset võiks leida. See võib huvitada meie pragmaatilise maailmavaatega persoone, kellele teaduslik tõestus on A ja O ning kes vajavad käegakatsutavaid tõendeid, no näiteks et vaat siin laua peal on pirn ja pirn on ta selle pärast, et me oleme niimoodi kokku leppinud. Filmi põhisõnum oli hoopis see, et meie olemasolu ainsaks põhjuseks siin füüsilisel tasandil on omandada uusi kogemusi ja areneda. Eiei, mitte kulutada maa ressurssi asjade vorpimiseks, valitseda looduse ja loomade üle, tekitada arutul hulgal prügi, osta endale hunnikute kaupa mittevajalikke asju, sundida teisi olendeid enda heaks midagi tegema või toimetada alandliku ja kuulekana kusagil pimedas nurgas. Me oleme kõik valgusolendid, täiusliku energia ja kõigi võimalustega arenguks. Ma isegi ei tea, kuidas on võimalik, et me selle ära unustasime. Nagu oleks kogu inimkonda mingil hetkel tabanud hullumeelne amneesia. Õnneks hakkab see nüüd lõppema. Oleme sisenenud transformatsiooniajastusse. Aga et mitte väga stereotüüpidesse kinni jääda, siis teeme nii, et kõigist ei saa liblikaid. Kuigi jah, liblikas on samamoodi ainult meie kujutluse vili, seega, vahet pole. Võime ka kõik liblikad olla. Sest...

Maailmakõiksusel on ainult viis reeglit:

mina eksisteerin,

kõik mis on, on siin ja praegu,

üks on kõiksus ja kõiksus on üks,

mida annad, seda saad vastu,

kõik muutub, välja arvatud neli esimest reeglit.

Siia polekski nagu midagi lisada. Kelle vibratsioonitasand on iseendaga kooskõlas, see saab aru, kellel veel ei ole, on osake üleüldisest jätkuvast mälukaotusest. Ja ärgem unustagem, et aega ei ole. Või õigemini – aeg on ka kogu aeg ja igal pool. Sest kõik on olemas kogu aeg. Filmis seletati see tegelikult lahti peaaegu et puust ja punaselt. Ehk siis – oletagem, et oleme tavalisele filmilindile jäädvustanud mingi tegevuse. Seda linti vaadates on igal kaadril üks liikumatu pilt. Mitte midagi ei toimu. Liikumine leiab aset ainult siis, kui kaadreid järjest vaadata. Aga neid võib ja saab vaadata ka hoopis teises järjekorras. Ise valid. Teine näide – see, et sina hetkel vaatad ühte telekanalit, ei tähenda, et samal ajal ei oleks sadadel teistel kanalitel mingi muu saade. Lihtsalt sina oled valinud endale just selle kanali. Maailmakõiksus on täis lõputuid võimalusi, aga nad eksisteerivad kõik ainult nüüd ja praegu. Ja see, milliseid kanaleid sina endale ligi tõmbad, oleneb otseselt sellest, kas sa lubad oma täiuslikul vibratsioonil seda teha või kannad sa enda ümber soomusrüüsse varjunud tigedaid parasiite, kes takistavad vajalike asjade kohalepääsu ning ei lase mittevajalikel sinu juurest lahkuda. Ja otse loomulikult oleneb su maisel füüsilisel tasandil eksiteerimise jooksul saadud kogemuste olemus ja kvaliteet sinu enese isiklikust kirest. Et mis sind huvitab. Mis sind ekstaasi viib. Milliseid kogemusi sa otsid ja mida sa vajad. Elada saab ka silmad pärani kinni. Vist. Võibolla.

Niisiis on meie enda vaba valik, kas elada tulnukatena iseenda füüsilistes kehades ja toita parasiite enda ümber või... Mina igastahes kavatsen minema lennata.