La la la...

Ma poleks kunagi arvanud, et ühte filmi on võimalik kokku koguda nii suurel  hulgal klišeesid, stampvõtteid, stereotüüpseid lähenemisi ja mittemidagiütlevat muusikat. Aga loomulikult on see võimalik. Ja selle eest antakse hulgaliselt kuldseid gloobuseid ka. Igaühele oma, muidugi.

Mis siis viga on? Film nagu šokolaadiassortii. Boy meets the girl või õigemini tüdruk kohtub poisiga. Loomulikult unistab tüdruk näitlejaks saamisest ning poiss on andekas kuid vaene klaverimängija. Ma üldse aru ei saa, miks ei võiks kasvõi ühel korral olla vastupidi. Et tüdruk on klaveri taga ja mängib midagi südamesse minevat ning poiss vaatab ja armub esimesest silmapilgust. Ega mul ei ole muidugi mingit isiklikku tagamõtet selle stseeni taga... oh ei... Selge see, et esialgu punnivad mõlemad vastu, kuid on ilmselge, et neid seob midagi enamat kui unistused, mis täituda ei taha. Sest oo jaa, me ju unistame ning oma unistustest ei  tohi loobuda, nende täitmise nimel ei tohi allahindlusi teha, oma ideaalidele tuleb kindlaks jääda, muidu... jätab tüdruk su maha. Ja ilmselgelt on naine see nõrgem pool, kes ise hakkama ei saa, vajades meespoole sõnajõudu ja tagant tõukamist, sest naisel on väga madalaks kiskuv enesekindlus. Äpu ühesõnaga.

Alguses on kõik  hästi. Armumisega kaasnevad tantsud taevalael ainult tähed jalge all poolkaaluta olekus, ja reaalsustaju kadumine. Intellektuaalsed vestlused ja romantilised õhtusöögid küünlavalgel kuuluvad raudvarasse, nende vastu pole mõtet vaielda. Nagu imeväel on mees ka suurepärane kokk ja lolluste väljamõtleja, sest keegi ei taha armununa igavuse kätte ära surra. Lahtine kabriolett on klassika. Autopasun samuti. Filmi algusest on möödunud 27 minutit ning ma kaalun tõsimeeli stop nupule vajutamist, siis aga otsustan, et kui ma Viiskümmend halli varjundit suutsin ära vaadata, ei saa ma ometi praegu alla anda. Ühtegi päris sügavalt piinlikku hetke polegi ju veel olnud.

Ja siis see tuleb. Tüdruk otsustab, et mehel ei olegi õigus ise otsustada, mida ta teeb ning mees vastutasuks solvab tüdrukut hingepõhjani. Palju õnne. Lähme nüüd peksame päid vastu seina, loobime kõikvõimalikke veel mitte kasutatud klišeesid põrandale laiali, trambime neil otsas ja lõikame klaasikildudega paar veeni ka läbi. Ja muidugi anname tüdrukule võimaluse kuulsaks näitlejannaks saada, produtsendile mehele minna, audreyhepburnina uhkelt oma vanasse töökohvikusse kõndida, seekord siis teisel pool letti kohvi tellima, mehe unistuse täidame ka otse loomulikult, las ta avab oma džässiklubi ja tunneb rõõmu muusika tegemisest, sest nüüd tuleb ju kogu filmi tipphetk. Naine jalutab paha aimamatult oma mehega koos endise armastatu klubisse ja muidugi nende pilgud kohtuvad. Hetkega antakse meile teada, mis kõik oleks võinud olla, kui inimesed oleks suutnud tajuda, mida nad tegelikult tahavad. Kui nad oleksid julgenud otsustada, et armastus on kõik, mida nad vajavad. Kui nad oleksid suutnud valida tee, millel kahekesi kõrvuti käia, mitte teineteise ees või taga või mööda toanurki. Kui ainult...

Aga ei, aga ei... sul teisel pool vett... on aru ja mõistus veel peas... Valikud on meie eest tehtud ja võibolla ongi nii parem, sest mis sest armastusest ikka, läbi raskuste me ju sinna tähtede poole püüdleme ja egas Hollywood ei jõua ka kogu aeg õnneliku lõpuga filme vorpida. Ega selles polegi tegelikult point. Õnnelikus lõpus ma mõtlen. Point on pigem selles, et suur hulk inimesi on suutnud ennast la la la maailmaga nüüd ära samastada, et võibolla nad julgevad endale õhtul salaja peeglis ootsa vaadata ja küsida – mida ma tegelikult siit elust tahan. Tahta võiksin. Tahta julgeksin. Tahta oskaksin. Sest kui me küsida ei oska, siis ei tule kusagilt ka vastuseid mitte.

Aga kurat see muusika oli ikka hale....