Tänapäeva rahamaailma...

... reegleid arvesse võttes ei suuda ma üldse mõista, mil moel Lux Express ehk siis bussifirma, millega Lätti ja Leetu sõita saab, üldse hinges püsib. Pilet Riiga maksab viis euri. Bussis on netiühendus ja ergutusaparaat ehk kohvi-tee-kakaomasin vabalt kasutatav. Bussijuht jagab lahkelt tasuta kõrvaklappe ning nutitahvel näitab viimaseid filmišedöövreid. Kõik hinnas. Töö kiire ja korralik, ehk sõit võtab aega pisut üle nelja tunni. Ja bussis viibis seekord tosin inimest. Bussijuhid olid mõlemad heas toitumuses, järelikult saavad nad korralikult palka. Keegi võiks asja lähemalt uurida...
Riia-Šiauliai bussikene seevastu oli väike kipakas marsruuttakso, mille ukse kõrval pikk rida keelusilte, selfide tegemise keeld kaasa arvatud, ning pilet kaks korda kallim. Kusjuures maa poole lühem. Bussijuht oli kõhnem. Arusaamatu...
Ega ma muidugi omast vabast tahtest seitsmeks tunniks bussipingile istuma ei sättinud. Koos Sillamäe naistega tulime seekord külla Leedu kolleegidele, et tutvust teha, kuidas siinmail mitteformaalne õpe formaalses koolikeskkonnas välja näeb. Kõige esimene mitteformaalne paik on aga meie hotell, mis asub keset eikellegimaad, näeb väljaspoolt täiesti mittemidagiütlev välja, aga seest on imearmas hubane paigake. Kenad noored näitsikud registratuuris. Kanafilee õhtusöögiks. Ja ei ühtegi teist külalist peale meie. Näitsikud tundusid ka heas toitumuses olevat... Aru ma ei saa sellest rahast ja majandusest.
Ja Leedus on kõik leedukeelne. Google ja blogger ja hotelli personal.

Kuigi olin triibuseelikuga hüvasti jätnud...

...ja Meie Mari Murakas hakkas ka juba vaikselt aegade hämarusse vajuma, siis ilmselgelt olid universumil minuga omad plaanid. Küllap tundus talle, et karjääri lõpetamine ilma Tuhamägede tantsupeota ei tule kõne allagi. Mis sest, et polnud mul aimugi, mida tantsima peab, millal ja kellega. Rahvatantsija on ju väga võimekas ning tantsib igal pool ja iga ilmaga. Viis aastat tagasi näiteks polnud Marikestel ei sooja ega külma sellest, et Viljandi talvisel tantsupeol õues kolmekümnekraadine pakane valitses. Läbi härmatanud prillide vaevu midagi seletades said kõik tantsud ära tantsitud ning tänane Tuhamägede ballett oli selle kõrval käkitegu.

Siinkohal tuleb kohe ära märkida, et peo ülesehitus oli sootuks teistsugune. Algas kõik hoopis trummidest. On ju teada, et trummirütmid viivad ajulained teisele tasandile. No eks kujutage nüüd ette Murakat keset tantsuplatsi sadadest triibuseelikutest ümbritsetuna trummide saatel transsi minemas… energiavahetus oli igastahes tohutu ja nahk sai märjaks korrapealt. Minu naised said kosmilise energialaengu ja trummitantsule järgnenud mäkkeronimine ei olnudki enam nii raske. Mägironimise peapõhjuseks oli kivihiie külastus ja loitsimine. Ka minul oli kodust kaasa võetud kivi taskus, aga kui ma tema käest küsisin, siis ta mingil põhjusel ei tahtnud saada osakeseks sellest kivihiiest. Ju polnud tema koht. Teise mäkke ronisime selleks, et kivihiies süüdatud tuli tõrvikuga sinna tippu põlema süüdata. Sest ega siis ilma tulejumala valvsa silmata ei saa jää ja lume peal tantsida. Ja tantsisime me tõesti. Või mis ma räägin. Kõige esimese eripreemia said Marikesed hoopis seismise eest. Ma usun, et see oli ehk teise tantsu alguses kui meie juurde ilmus peo suuvoodrit ehk konferansjeed etendav mikrofoniga meesterahvas ja küsis, kes me oleme ja kust me tuleme. Meil muidugi vesi ahjus, et nüüd häbistatakse Marikesed igavesest ajast igavesti ja sellega on meie kõigi tantsijakarjäär läbi, aga tantsu lõppedes öeldi mikrofonist nii armsasti, et Laiutajad Meie Marid saavad eripreemia just selle eest, et kuna nad ei tantsinud, siis võtsid endid kaunisti ringi näod väljapoole ja mängisid pealtvaatajaid. Eks see muidugi väikese sarkasmiga vürtsitatud oli, aga iseenda üle naermine on alati väga kasulik. Järgmised tantsud me igastahes tantsisime ning kaameraga mees oli meid lähivõttes filmimas ka. Seega – Marikesed tõestasid, et nad mitte niisama tantsupeole tatsama pole tulnud. Ja ega ma hästi aru ka ei saanud, et kas tõesti pidi neid tantse mitu kuud õppima ja trennis higistama… piisas ju ometi sellest, kui vaatad, mida teised kõrval teevad, sinu partner ka enamvähem teab kuhupoole sinuga tüürida ja selged nad ongi. Need tantsud ma mõtlen. Ja eks me natuke improviseerisime ka. Mees mikrofoniga lubas kusjuures. Üldse veider, et miks me kõike ühtemoodi tegema peame ja ühesugused välja nägema ka. Minule näiteks väga meeldis ühe rühma šotiseelikus mees, kelle pajad kintsud nii kelmikalt muudkui välkusid.

Niiet ega ma ei saa ei pead ega sõrme anda, et ma enam mitte kunagi triibuseelikut selga ei pane ja mingile tantsuüritusele pimesi ei torma. Ega keegi teine ju meie elu huvitavaks ei tee. Ikka ise. Pea ees tundmatusse vette hüppamine polegi nii hirmus kui tundub… või siis hiigelsuure kopa sisse ronimine… Ja nagu alati, jäävad Marikeste autosõidu vestlused ajaloo salalaekasse varjule, aga seda peab küll ütlema, et just see tohutu positiivne energiavahetus, pildituks naermised ja sõnadeta või siis ridadevahelt teineteisemõistmine on üks neist faktoritest, mida ma igatsema jään... kuni järgmise korrani minu Marikesed Kabujalakesed. 

Iseendalegi täiesti ootamatult...

...sattusin ma eila poliitkoosolekule. Ei, mitte sellisele, kus pintsaklipslased arutlevad, mismoodi oma valimislubadusi sinisilmsetele rahvahulkadele võimalikult valutult maha müüa. Seekord kogunesid hoopis Gaiakad uue ühiskonna ehitamise võimaluste üle arutlema. Puukallistajate erakond niisiis. Tulekski koheselt ümber lükata arusaam, mille kohaselt Gaiakad ainult ideaalsest ühiskonnast unistamise, porgandite söömise ja puudega rääkimisega tegelevadki. Seda me teeme vabal ajal ja tõsisemate tegevuste kõrvale. Nagu magustoiduks või nii. Tegelikult on meil tänu oma unistamisvõimele päris palju huvitavaid ideid, kuidas olemasolevat ühiskonda paremaks muuta.

Ilmselgelt on parteide valitsemissüsteem oma aja ära elanud. Mõned aastad tagasi jõuliselt areenile pürginud Res Publika andis täie jõuga mõista, et uus maailm on vajalik ning uued suunad mõtlemises samuti. Paraku puudusid selles virvatulukeseparteis piisavalt valgustunud isikud ning varjusurm oli kiire tulema. Hetkel figureerivad pisut heledamad laigud Iseseisvuspartei ja EKRE näol, aga ka nende valgustatus ei ole suutnud süsteemile eriti mõjuda. Ikka veel jaotatakse meie riigi ühe magusaima meepoti ehk Riigikogu ümber mahtuvate mesimummude mandaadid ühtede ja samade isikute vahel. Jätaks siinkohal vahele märkuse, et milleks meile sada saadikut, kui sama töö suudaks ära teha näiteks kolmkümmend.  Tegelik elu ju näitab, et kui ökopeldikut koguneb ehitama kakskümmend inimest, siis neli neist targutavad, kaks lähevad kaklema, et kuidas on õigem, viis peavad samal ajal siestat ja unistavad paradiisirandadest, paar tükki uurivad raamatuid, et ennast harida ning tegeliku praktilise ehitustöö teevad ära kolm. Meie esinduskogu tundub funktsioneerivat samamoodi. Ja ega polegi midagi imestada, sest enamus neist sooja koha ja hea palga peale saanud aferistidest on selle endale elukutseks valinud. Olla riigikogulane. Missioonitunne on neile tundmatu termin ning võibolla leidub nende hulgas üks kuni kaks, kes tõepoolest arvavad, et rahva esindamine peaks olema auasi. AUasi. Aga neil läheb üle. Esimese aasta jooksul kindlasti. Nähtud ju neid, kes lähevad asju muutma, annavad magusaid lubadusi koduperenaistele ja pensionäridele, et mõne aja pärast vaikselt nähtamatusse riigikogulasemassi sulanduda. Mis siis teha? Riigikokku ei saa üks inimene rohkem kui kaks korda kuuluda. Kui tahab rohkem, siis loobub sellest palgast ja teeb tööd vabatahtlikkuse alusel. Parteide süsteem ei toimi, esinduskokku tuleks valida inimesi otse kohtadelt ning lõpetada see peibutuspartide tehnika üks kord ja igaveseks. Ega keegi muidugi ei kindlusta seda, et otsevalimine samuti ühel hetkel orki ei jookse, aga andke andeks, vanaviisi ei saa enam kuidagi. Ilmselgelt on meie praeguste parteide aktiivsete liikmete hulgas päris palju valgustunuid isikuid, kes erinevail põhjustel ei ole suutnud midagi korda saata, aga nad on olemas ja ootel. Potensiaalne tühikäigul kulgev inimressurss. Ärgake! Tegutsege!

Raha. Raha. Raha. Oleme endale niivõrd mastaapse ebajumala tekitanud, et magades ka näeme ainult kuldrahakesi silme ees veeremas. Ükskõik, millist asja ei organiseeri või ei küsi, alati vastatakse sulle raha terminoloogias. Rahal endal ei ole häda midagi. Raha on ainult vahend. Viga on inimeste suhtumises rahasse. Eks meil mingis osas ole õigus ka, kui mul ikka esmaste vajaduste katmiseks ressursse ei jätku, siis ma tahes tahtmata mõtlen sellest, kust raha saada ja kui palju saada ja kui ausal teel ei saa, siis mismoodi nihverdada, laveerida, varastada jne... tüüpiline. Targad Gaiakad teavad rääkida, et muutused on tulemas. Rahasüsteem tekib uutele alustele, pangad kaotavad kontrolli, rahale kujuneb tegelik väärtus, laenuühiskond kaotab mõtte, majandus keskendub vajaliku koguse tootmisele ning lõpetab kasumi tagaajamise... ehh... eks ma pean uskuma, et nii juhtub. Oma piiratuses ei suuda ma näha, kuidas seda ellu viia, mis oleksid need mehhanismid, mille abil need muutused saaksid aset leida, aga küllap see polegi minu ülesanne seda uut rahasüsteemi luua. Samas on ilmselge, et näiteks praeguse tehnoloogia kõrgajastu juures ei ole ju tõepoolest vaja inimestel nii hullu moodi tööd rabada enam ning me võiksime arutu enesepiitsutamise ja pimesi käskude täitmise asemel keskenduda hoopis arenemisele. Iseendana, ühiskonnana, inimrassina. Misiganes siis see hetk pärast surma on, kas pilkane pimedus ja eimiski või ehk ikkagi kogeme kasvõi hetkeks kogu oma läbitud elude ja teekondade jooksul kogutud tarkust, et siis vajadusel järgmisesse kehasse kogemusi omandama suunduda. Kes teab. Üks on kindel. Raha seal ei ole.

Armastus. Mnjah. Vägivallatu elu on selline heleisnine unistus, mis tundub võimatu missioonina. Kas ma suudaksin kokkuleppele jõuda oma kodujänesega, et nüüd on tulnud sinu aeg saada meile lõunasöögiks. Või tõestada kapsale, et tema ülesandeks on täita nii minu kui jänese kõhtu. Sest Gaias oleme me kõik ühtviisi elus, nii kivid kui kapsad kui minu Jupiter ja Minerva. 

Perfektsionismist vabanemiseks...

...on päris mitu moodust. Kõige tõhusam on kooselu teise perfektsionistiga. Ilmselgelt ei ole võimalik näiteks kardinapuud üles riputada kahel täiesti erineval perfektsel moel, seega tuleb ühel leppida teise isiku perfektse lähenemisviisiga. Võib praktiseerida kordamööda, siis kestab kooselu kauem. Ennem oleks soovitav kokku leppida, et kumma kord on. Vabaneda.

Veel parem on, kui perre sündivatest lastest saavad ka perfektsionistid. Eks ta muidugi keeruline ole mingeid ühisettevõtmisi korraldada ja otsustada, mis värvi ikkagi peaks olema suure toa diivan, aga jällegi saavad neli viiest oma perfektsionismist vabanemist rahumeeles praktiseerida. Ideaalis võiks kodus olla samal ajal mitu vaikset nurka, kuhu vabanejad taanduda saavad või siis iseloomu eripärade tõttu mõni poksikott.

Siis on veel võimalus parimate sõpradega kokku leppida, et nood iga vähekese aja tagant kas helistaksid, messiksid või veel parem, külla tuleksid. Et kui oled mingi asja perfektselt tegemisse nii süvenenud, et unustad söömise ja pesemise, sest kirjatüki kolmanda lõigu neljas lause vajab lihvimist.... juba neljasajandat korda... siis vähemalt toob telefonihelin sind korraks maa peale ja sa saad aru, et lausel pole tegelt häda midagi ning sina ise oled hoopis oma perfektsusesse perfektselt kinni jäänud.

Absoluutselt vastunäidustatud ning pigem vastupidist efekti omab kodakondsete näägutamine. Et küll sa oled jobu, ma juba kaks tundi tagasi ütlesin sulle, et see pilt siin seinal on täiesti sirgelt, aga sa ikka käid nagu lollakas oma loodi ja joonlauaga ringi. Perfektsionist kuulab näägutamise ära ja kulutab perfektsuse tagaajamisele kahekordselt kauem aega.

Näägutamise asemel võiks perfektsionisti mitteperfektsed kodakondsed juhtida ühte asja liiga kauaks ideaalseks lihvima jäänud perfektsionisti sujuvalt järgmiste perfekteerimist vajavate juhtumite juurde. Kui ikka kass on köögi kapi peal tuuseldades kulbiriiuli viltu ajanud, siis on suure toa pilt hetkega loodis ning perfektsionist kõigi oma tööriistadega köögis.

Tegelikult on asi muidugi palju lihtsam. Kui tõeline perfektsionist on otsustanud, et tal on vaja oma perfektsionismist vabaneda, siis ta seda ka teeb. Perfektselt. Ja kui talle tundub, et maailmal on teda just sellise perfektsionistina vaja, siis ta selleks ka jääb. Samuti perfektselt. 

La la la...

Ma poleks kunagi arvanud, et ühte filmi on võimalik kokku koguda nii suurel  hulgal klišeesid, stampvõtteid, stereotüüpseid lähenemisi ja mittemidagiütlevat muusikat. Aga loomulikult on see võimalik. Ja selle eest antakse hulgaliselt kuldseid gloobuseid ka. Igaühele oma, muidugi.

Mis siis viga on? Film nagu šokolaadiassortii. Boy meets the girl või õigemini tüdruk kohtub poisiga. Loomulikult unistab tüdruk näitlejaks saamisest ning poiss on andekas kuid vaene klaverimängija. Ma üldse aru ei saa, miks ei võiks kasvõi ühel korral olla vastupidi. Et tüdruk on klaveri taga ja mängib midagi südamesse minevat ning poiss vaatab ja armub esimesest silmapilgust. Ega mul ei ole muidugi mingit isiklikku tagamõtet selle stseeni taga... oh ei... Selge see, et esialgu punnivad mõlemad vastu, kuid on ilmselge, et neid seob midagi enamat kui unistused, mis täituda ei taha. Sest oo jaa, me ju unistame ning oma unistustest ei  tohi loobuda, nende täitmise nimel ei tohi allahindlusi teha, oma ideaalidele tuleb kindlaks jääda, muidu... jätab tüdruk su maha. Ja ilmselgelt on naine see nõrgem pool, kes ise hakkama ei saa, vajades meespoole sõnajõudu ja tagant tõukamist, sest naisel on väga madalaks kiskuv enesekindlus. Äpu ühesõnaga.

Alguses on kõik  hästi. Armumisega kaasnevad tantsud taevalael ainult tähed jalge all poolkaaluta olekus, ja reaalsustaju kadumine. Intellektuaalsed vestlused ja romantilised õhtusöögid küünlavalgel kuuluvad raudvarasse, nende vastu pole mõtet vaielda. Nagu imeväel on mees ka suurepärane kokk ja lolluste väljamõtleja, sest keegi ei taha armununa igavuse kätte ära surra. Lahtine kabriolett on klassika. Autopasun samuti. Filmi algusest on möödunud 27 minutit ning ma kaalun tõsimeeli stop nupule vajutamist, siis aga otsustan, et kui ma Viiskümmend halli varjundit suutsin ära vaadata, ei saa ma ometi praegu alla anda. Ühtegi päris sügavalt piinlikku hetke polegi ju veel olnud.

Ja siis see tuleb. Tüdruk otsustab, et mehel ei olegi õigus ise otsustada, mida ta teeb ning mees vastutasuks solvab tüdrukut hingepõhjani. Palju õnne. Lähme nüüd peksame päid vastu seina, loobime kõikvõimalikke veel mitte kasutatud klišeesid põrandale laiali, trambime neil otsas ja lõikame klaasikildudega paar veeni ka läbi. Ja muidugi anname tüdrukule võimaluse kuulsaks näitlejannaks saada, produtsendile mehele minna, audreyhepburnina uhkelt oma vanasse töökohvikusse kõndida, seekord siis teisel pool letti kohvi tellima, mehe unistuse täidame ka otse loomulikult, las ta avab oma džässiklubi ja tunneb rõõmu muusika tegemisest, sest nüüd tuleb ju kogu filmi tipphetk. Naine jalutab paha aimamatult oma mehega koos endise armastatu klubisse ja muidugi nende pilgud kohtuvad. Hetkega antakse meile teada, mis kõik oleks võinud olla, kui inimesed oleks suutnud tajuda, mida nad tegelikult tahavad. Kui nad oleksid julgenud otsustada, et armastus on kõik, mida nad vajavad. Kui nad oleksid suutnud valida tee, millel kahekesi kõrvuti käia, mitte teineteise ees või taga või mööda toanurki. Kui ainult...

Aga ei, aga ei... sul teisel pool vett... on aru ja mõistus veel peas... Valikud on meie eest tehtud ja võibolla ongi nii parem, sest mis sest armastusest ikka, läbi raskuste me ju sinna tähtede poole püüdleme ja egas Hollywood ei jõua ka kogu aeg õnneliku lõpuga filme vorpida. Ega selles polegi tegelikult point. Õnnelikus lõpus ma mõtlen. Point on pigem selles, et suur hulk inimesi on suutnud ennast la la la maailmaga nüüd ära samastada, et võibolla nad julgevad endale õhtul salaja peeglis ootsa vaadata ja küsida – mida ma tegelikult siit elust tahan. Tahta võiksin. Tahta julgeksin. Tahta oskaksin. Sest kui me küsida ei oska, siis ei tule kusagilt ka vastuseid mitte.

Aga kurat see muusika oli ikka hale.... 

Asjalikuks hakkamine...

...peaks aasta alguses kuidagi lihtsamalt õnnestuma, või mis? Uus aasta ja uued eesmärgid ja lubadused ja nii edasi. Tegelikkuses pole mingit vahet, mis aastaaeg õues on või millist tundi kell näitab, kui sul inspiratsiooni pole, siis sinust asja ei saa. Teistele sind ümbritsevatele isikutele ei ole see muidugi mingi vabandus, nemad ootavad ikka sinult pärleid... vaata ise, kust mudast sa nad välja õngitsed. Ja mutta tulebki minna. Seekord siis loovkirjutamise mutta. Mida see tähendab? Õngitsed oma alateadvusest või siis ümbritsevast keskkonnast välja märksõnad, paned kirja ja siis nendega kirjutadki. Kas jutu või luuletuse, see on sinu enese vaba valik. No näiteks nii:

KURBUS

KILP

KAITSE

KINGITUS

KEERLEMA

KUTSE

KASS

KALLISTUS

KUMMALINE

KESTAB

KIUSAMINE

KUIVANUD

KIBUVITS

KÕIGE

KLASSIKALINE

Sõnade ülestähendamist ei ole vaja reguleerida, las tulevad need, kes tulevad, pärast selgub, milliseid vaja läheb, milliseid mitte. Luuletuse mõistes on parim, kui sõnad algavad kas sama tähega või on neil mingi muu sarnane loomus. Siinkohal pean selgituseks ütlema, et kuna sõnad on elusolendid, siis ei saa nad olla mis vaid on kes.

Kui sõnu rohkem pähe ei tule, siis saab hakata neid kokku kirjutama. Tavaliselt läheb mitu varianti enne kui asjal üldse mingi mõte sees on. Vilunud kirjutaja teeb kohe šedöövrid valmis. Minul läheb suurem hulk aia taha. Metsaläinute hulka kuuluvad näiteks sellised:

kes kurbust varjab kilbi taha

see kaitseb end kiusamise eest

jääb keerlema ukse taha

ka kõige kogenum mees

Tegelikult ei lähe ükski lausejupp päris untsu, sest ainult läbi sõnadega mängimise jõuad paremate fraaside juurde, niisama ei juhtu midagi. Kõige lihtsam on muidugi uued sõnad võtta, kui tundub, et mäetipp kättesaamatusse kaugusse libiseb, aga... julge naise rind on teadagi...

Seega. Kunagi ei või teada, millal paberile jõuavad sellised read:

kummaline

on kutse

kurbuse kilbi taga

kas kaitsta end

või mitte?

üks kallistus

kisub kaitserüü maha

klassikaline

kas pole?

Tulnukate olemasolus...

...ei ole mina mitte kunagi kahelnud. Eks ma muidugi olen püüdnud aastate jooksul endale igasugu visioone ja kujutlusi silme ette manada, et kes nad on ja millised ja kus nad on... lisaks üritanud ära vaadata ja tutvuda kõigi teiste asjast huvitatute kujutluspiltidega ehk siis vaadanud ära kõik niinimetatud ulmefilmid ja lugenud portsude kaupa vastavasisulisi raamatuid. Vastavalt meeleolule ja sarkasmi kangusastmele olen kas nõus olnud või kirglikult vastu vaielnud, aga enamasti jõudnud järeldusele, et kõik on võimalik. Pärast tänast Artises käiku ja filmi „First Contact“ äravaatamist sain ma lõpuks aru, et nii ongi. Võttis ikka aega onju.

Tegelikult ei seisnud filmi mõte minu jaoks üldse mitte tulnukatemaailma olemasolus või nende võimes kanaldada läbi inimeste või isegi mitte selles, millal ja mil moel meie ja nende maailma vaheline korralik kontakt aset võiks leida. See võib huvitada meie pragmaatilise maailmavaatega persoone, kellele teaduslik tõestus on A ja O ning kes vajavad käegakatsutavaid tõendeid, no näiteks et vaat siin laua peal on pirn ja pirn on ta selle pärast, et me oleme niimoodi kokku leppinud. Filmi põhisõnum oli hoopis see, et meie olemasolu ainsaks põhjuseks siin füüsilisel tasandil on omandada uusi kogemusi ja areneda. Eiei, mitte kulutada maa ressurssi asjade vorpimiseks, valitseda looduse ja loomade üle, tekitada arutul hulgal prügi, osta endale hunnikute kaupa mittevajalikke asju, sundida teisi olendeid enda heaks midagi tegema või toimetada alandliku ja kuulekana kusagil pimedas nurgas. Me oleme kõik valgusolendid, täiusliku energia ja kõigi võimalustega arenguks. Ma isegi ei tea, kuidas on võimalik, et me selle ära unustasime. Nagu oleks kogu inimkonda mingil hetkel tabanud hullumeelne amneesia. Õnneks hakkab see nüüd lõppema. Oleme sisenenud transformatsiooniajastusse. Aga et mitte väga stereotüüpidesse kinni jääda, siis teeme nii, et kõigist ei saa liblikaid. Kuigi jah, liblikas on samamoodi ainult meie kujutluse vili, seega, vahet pole. Võime ka kõik liblikad olla. Sest...

Maailmakõiksusel on ainult viis reeglit:

mina eksisteerin,

kõik mis on, on siin ja praegu,

üks on kõiksus ja kõiksus on üks,

mida annad, seda saad vastu,

kõik muutub, välja arvatud neli esimest reeglit.

Siia polekski nagu midagi lisada. Kelle vibratsioonitasand on iseendaga kooskõlas, see saab aru, kellel veel ei ole, on osake üleüldisest jätkuvast mälukaotusest. Ja ärgem unustagem, et aega ei ole. Või õigemini – aeg on ka kogu aeg ja igal pool. Sest kõik on olemas kogu aeg. Filmis seletati see tegelikult lahti peaaegu et puust ja punaselt. Ehk siis – oletagem, et oleme tavalisele filmilindile jäädvustanud mingi tegevuse. Seda linti vaadates on igal kaadril üks liikumatu pilt. Mitte midagi ei toimu. Liikumine leiab aset ainult siis, kui kaadreid järjest vaadata. Aga neid võib ja saab vaadata ka hoopis teises järjekorras. Ise valid. Teine näide – see, et sina hetkel vaatad ühte telekanalit, ei tähenda, et samal ajal ei oleks sadadel teistel kanalitel mingi muu saade. Lihtsalt sina oled valinud endale just selle kanali. Maailmakõiksus on täis lõputuid võimalusi, aga nad eksisteerivad kõik ainult nüüd ja praegu. Ja see, milliseid kanaleid sina endale ligi tõmbad, oleneb otseselt sellest, kas sa lubad oma täiuslikul vibratsioonil seda teha või kannad sa enda ümber soomusrüüsse varjunud tigedaid parasiite, kes takistavad vajalike asjade kohalepääsu ning ei lase mittevajalikel sinu juurest lahkuda. Ja otse loomulikult oleneb su maisel füüsilisel tasandil eksiteerimise jooksul saadud kogemuste olemus ja kvaliteet sinu enese isiklikust kirest. Et mis sind huvitab. Mis sind ekstaasi viib. Milliseid kogemusi sa otsid ja mida sa vajad. Elada saab ka silmad pärani kinni. Vist. Võibolla.

Niisiis on meie enda vaba valik, kas elada tulnukatena iseenda füüsilistes kehades ja toita parasiite enda ümber või... Mina igastahes kavatsen minema lennata.