Ütlen ausalt...

...kui ma lastega kolmapäeva hommikul projektilaagrit alustasin, siis olin pisut pettunud, et ma ikka veel pole ennast ära kloonida lasknud. Noh et oleks vähemalt kaks mind. Üks, kes lastega laagris jändab ja teine, kes samal ajal Marikestega mudas müttab. Naiste tantsupeo eelmudas siis. Sest vaadates oma armsate naisukeste pilte staadioni mahamärkimisest ja orienteerumisest ning kummikutega proovi tegemisest, on mul nii otsatult kahju, et ma sellest kogemusest ilma jäin. Mitte et mul laagris lõbus poleks olnud. Oli. Väga lõbus. Ootamatult tore seltskond oli meid kokku sattunud. Muidugi kõigepealt minu ’vana’ tuttav Irina Sillamäelt, kellega me juba Islandil kokku saades otsustasime, et midagi me kohe kindlasti peame koos tegema ja tänu kellele meil tegelikult see Lotte projektireis ka teoks sai. Aga meie kolleegid Sillamäe Vanalinna koolist olid täitsa omaette pärlid – nii vahvaid laulumaiaid õpetajaid polegi juba ammu kohanud. Olete super lahedad! Ja siis need lapsed... nii omad kui alguses võõrad ja pärast täitsa omad needki... ega ma siis igaühega ikka ei lähe esimest korda kanuutama onju :)

Täna siis sel ajal kui minu Mari-naised Jõgeval staadionimudas müttasid, mässasime meie Lottemaal. Tegelt olen ma väga uhke nende inimeste üle, kes selle üdini eesti oma asja nii kenasti maaks on vormistanud ja end sellele pühendanud. Täna nägin ma jälle, kui palju head energiat kiirgavad need inimesed, kes suure innu ja lõbuga oma tööd teevad. Ikka kõik need Lotte raamatu tegelased, keda Lottemaal iga nuka peal kohata võis. Eriti armas oli vaene külmetav Lepatriinukene, kes Lennumasinat valvas. Käisime lendamas ka. Ülevalt avaneb ikka täitsa teine perspektiiv kogu asjale. Teadagi.

Aga veel sellest pühendumusest. Kuigi väljas oli vaat et miinus null ja vihma kallas kui oavarrest ja tuul puhus ja miskit mõnusat ei olnud meie füüsilises olemuses, andsid need vahvad tegelased seal Lottemaal ja meie enda rõõmsad naeratavad lapsed nii palju energiat, et praegu soojas toas istudes ma enam küll ei mäleta seda lõdisevat tunnet vaid minus on alles ainult head ja positiivsed emotsioonid. Kohtumised. Jutuajamised. Küünlavalgus toas. Naeratused. Lõputu kuhi krõpsupakke. Ühine lauluring. Türgi tantsu õpetav vene poiss. Must kass. Vana taksikoer paadis. Jääkülm dušš hommikul... ups... see viimane vist väga meeldiv ei olnud, aga egas väikesed ebameeldivused kuuluvad asja juurde. Siis oskame hinnata headust paremini. Ma hakkan teid igatsema, minu Lohusuu lapsed... kohe päris kindlasti... 

Laagris...

...käisin ma viimati kooliajal. Ja see oli ammu. Väga ammu. Laager tähendab seda, et hulk lapsi on koos ja mõned õpetajad üritavad neid ohjeldada. Laagris magatakse telkides ja süüa tehakse lõkke peal... Ups. See oli vanasti. Nüüd on laagripaigas kämpingumajakesed, pehmed madratsid, puhas voodipesu, söök tuuakse termospottidega kohale ja lõkke asemel on grillirest ja vorstid. Sellest hoolimata on laager täiesti omaette nähtus.

Esiteks – pole mingit lootustki ohjeldada vabadusse pääsenud koolilapsi. Ja pole ka vajadust, sest vaba hing vajab seikluskogemust ja tahab asju teha omamoodi. Lasku käia. Pärast loeme üle murdunud varbad ja kriimud. Võibolla paneme plaastrid peale :)

Teiseks – ei tohi igasugu planeeritud tegevustega üle pingutada. No mis sest, et projekt... egas kõiki tegevusi ei pea ära tegema, mis kirjas on. Pärast pannakse aruandesse kirja kõik nii nagu peab. Ups. Ärge haridusministeeriumi inimestele rääkige. Nemad meie projektitaotluse heaks kiitsid... ise teadsid millega riskivad.

Kolmandaks – ilm tuleks alati vähemalt kuu aega ette ära tellida. Meil jäi tellimata. Seega oli meil ilm kõige tuulisem siis, kui tahtsime laevaga Kuremaa järvele seilama minna. Nii tuuline, et laev ei saanud sadamast välja. Siinjuures tuleb meeles pidada, et sõnad LAEV ja SADAM on Kuremaa tingimustes jutumärkides. Tegelt sõitis meie juurde kõrkjatesse mattunud ujuvkai juurde tünnisauna parv. Nimega Linda. Oli täitsa põnev. Eksootiline isegi. Sest tuulele lisaks tabas meid vahetult pärast „sadamast“ väljumist veel ka paduvihm. Aga kui parve peal ringi luusida, siis võib leida pisut varjulisema koha ning kui seal katkist telefoni mängida, on laevasõiduromantika kindlustatud. Saun oli kahjuks kütmata ja tünnis vett ei olnud. 

Neljandaks – pole mingi probleem hommikul vara jääkülma duši all end karastada. Pärast on ju jube soe!

Viiendaks – grilliõhtu õnnestumiseks läheb vaja kahte kõige vanemat ja asjalikumat poissi (vene poisid kusjuures), kirvest, puuriita ja 15aastase elutarkust: „Grilli juurde naised ei tule, see on meeste töö!“

Kuuendaks – kui ma midagi kardan, siis kõikuva kanuu ja kahe võõra lapsega keset Pärnu jõge hulpimist. Aga ega keegi ei tohi sellest aru saada. Mina olen ju boss ja tüürimees ning kuna omaniku koer otsustas, et meie kanuuga on kõige turvalisem reisile minna, siis ei saanud me ometigi ümber minna. Ei läinudki. Päris tore oli tegelt. Nüüd ma lähen Marikeste kanuumatkale nagu vana kala kunagi. See, et samal ajal vihma sadas, on iseenesestmõistetav.

Üleüldse on see laagrivärk mulle natuke konti mööda ka. Mulle ju meeldib võõras kohas pea ees vette hüpata ning normaalne ei ole ma kohe kindlasti. Vähemalt ühiskonnanormide järgi. Jumal tänatud, et mulle nii palju võimalusi antud on. Olla mitte normaalne :)

Mitme muutujaga võrrand ehk kuidas Meie Mari Naiste Tantsupeoks valmistub

Jõgeva on teadagi külmapealinn. Keegi muidugi minu käest ei küsinud, kas ma sellise tiitliga nõus oleksin, aga tulemused on igatahes tunda – hommikuti ilmateadet kuulates alustab raadiodiktor tavaliselt Jõgevast, kõige külmemast kohast siis. Sestap on päris tore, et meil sellel suvel vähemalt Naiste Tantsupidu on. Saab veel vähemalt nädala jagu suvesooja ilma. Mitte et ma seda leitsakut taga igatseksin, mis eelmisel Naistekal valitses – villaste vammuste ja tantsujalgadele üldse mitte sobivate mustade kingadega kaheksa tundi 32 kraadises lauspäikeses veeta on isegi ühele tublile Marikesele liig mis liig. Karta on, et ilmategur meie võrrandis saab olema see kõige etteaimamatum muutuja, sest täna on ikka kuidagi pagana tuuline... Võib juhtuda, et tuleb jälle tutt näos kinni tantsida... 

Teiseks muutujaks on igavesest ajast igavesti muutuvad tantsusammud. Oma kuueaastase rahvatantsijakarjääri jooksul olen ma vähemalt ühe asja selgeks saanud – niipea kui ma oma kohmakate tantsujalgadega mingi tantsu enamvähem korralikult omandanud olen, lammutatakse see suuremate pidustuste eel algosakesteks lahti ning vahetult enne peoplatsil esinemist tuleb kogu tants uues kuues ära õppida. Ametlikult nimetatakse seda väljakuversiooniks. Aga kuna rahvatantsija on oma olemuselt nagunii multifunktsionaalne, siis tribüünil pidu nautiv külaline näeb tõepoolest kauneid kujundeid (kui tribüün piisavalt kõrgel on muidugi) ning tal pole halli aimugi, milliste varjunditega need kujundid sündinud on. Ja kui palju ajurakke tantsijal esinemise ajal korraga töös on, et kõiki neid muutujaid meeles pidada. 

Kolmas muutuja on inimressurss. Ma saan muidugi aru, et peokorraldajatele tundub, nagu jääks maailm peoeelses nädalas seisma ja asjaosalistel kõik muud kohustused nagu võluväel kaovad, lubades neid kahesaja protsendiliselt ettevalmistustega tegeleda. Tegelikult elame me suht kitsast liikumist kannatavas ühiskonnas, kus meie isiklikud hobid kuuluvad pigem kõrvaliste välistegurite alla, mida tavavõrrandisse sisse ei lubata. Ja mitte kõigil ei ole matemaatiline vaist nii tugev, et oma isiklikku tõenäosusteooriat üles ehitama hakata. Seega tuleks pigem rõõmustada kõigi nende tantsuhuviliste üle, kes tõepoolest ka füüsilise kehana kõik minutid võrrandis veedavad. Mõned meist saadavad oma vaimu teisel tasandil kohale ning ma arvan, et ka see on vajalik ja asjakohane.

Kui nüüd kõik need ja kümned lisanduvad muutujad kokku panna, siis tulemuseks on raudselt midagi uut ja huvitavat, mida sugugi kuivaks matemaatikaks nimetada ei saa. Aga see ju tegelikult ongi elu, mitte raamidesse surutud ja kellegi tahtmist täitev, vaid vabas voolamises ja kõigi osaliste omanäolisust kandev looming. Mis kütab kuumaks mitte ainult ilma, vaid ka südamed. Tulge kaema – mis imetegu seekord Jõgeva staadionil 12. juunil näha saab! Marikesed on kohal. Kulbiga. 

Murumängud ehk kujundorienteerumine Marikeste moodi

Jälle on käes see hooaeg, mil tantsunaised staadionitel orienteerumist harrastavad. Seda siis veepudelite ja papptaldrikute järgi. Eks ta esialgu paista nagu peata kanade siblimine või siis kimalase lend, sest poolteist meetrit kipub vägisi kuuemeetriseks kiskuma ja kui igaüks oma rivi hoida tahab, siis on tegelikust rivist asi üsna kaugel. Murutantsuks sobilikud jalanõud on paraku veel leiutamata ning meie tavapäraste tenniste ja tossudega ei ole rohu peal keerutamine mitte mingi valemiga võimalik. Jalad lihtsalt otsustavad iseenda külge kinni jääda ning kuna rahvatantsija pilk veel avarusega harjunud ei ole ja endiselt nurgast klaverit otsib, siis võib juhtuda, et kui tants algab küll haigla poole (sry koolimaja poole ikka), siis lõpeb hoopis surnuaia väravas. Tantsud ise on muidugi looduslikule olukorrale suht vastavad. Tegelikult võiks selle Laimaja juba ametlikult kihulasetantsuks ümber nimetada. Ussikestel on kihulaste ära ajamist pisut lihtsam välja tantsida,  aga meie materdajad peavad oma väljapeetuses kihulaste hammustused lihtsalt välja kannatama. Nad nagunii võidavad ju. Ja võitja naise jalasääred on punaseid plekke täis... Suht raske on kõrvaltvaatajal muidugi uskuda, et naised seda kõike vabatahtlikult teevad. Aga eks neid imelikke peab ka olema. Erinevus rikastab, teadagi... 

Ennustamine...

...on enamasti suht riskantne tegevus, aga seekord võib meie Katikesele küll koha selgeltnägijate tuleproovis broneerida, sest just täna hommikul jagas ta minu viie aasta tagust jutukest Termopüülide lahingust. Ei-ei, ega Marikeste naisrühmal ei tule mõttessegi end musklis Spartalastega võrrelda, kuigi jah... üks korralik sixpack kuluks ära küll... (unistada ju võib!). Tegelt on asi ikka parajalt koomiline. No tuleb see teine naiste tantsupidu Jõgeval. See, mis meestest rääkima peaks. Või siis midaiganes. Ja kuna tantsupidudega seoses on juba tavaks saanud, et need filigraanselt selgeks õpitud tantsud uuesti tükkideks lahti harutatakse, et neid siis teistmoodi kokku traageldada, siis võib arvata, milline ajugümnastika trennis jälle lahti läheb. Siin ei aita ka selgeltnägijavõimed mitte, sest mul on kuri kahtlus, et ükski selgeltnägija ei suuda ära lugeda meie naiste tantsupeo kahe suure juhi ja õpetaja mõtteid. Hea kui nad ise aru saavad, mida nad hetkel täpselt mõtlevad. Eks see ole ikka nii, et geeniused lennutavad oma mõttelõnga tavainimesele kättesaamatus kõrguses... hea kui nöörijupil otsast kinni õnnestub krabada. Aga krabama me siiski peame, sest keegi kusagil ütles välja, et näiteks Laimajat ei suuda keegi paremini tantsida kui Meie Mari. Ja kui me siis väljakul endale bläkki teeme... oioioi... kus see häbi ots. Siis pole muud kui Soomaale kanuumatkale... Kulbiga. 

Luciferi lugu

Ühel ilusal maikuu päeval kaks aastat tagasi mainis minu õpetajast kolleeg nagu nii muuseas, et korjas mõned päevad tagasi Kalmaküla metsa veerest üles pappkarbi koos nelja kassipojaga. Minu süda hüppas muidugi kurgust välja ning pakkusin hetkega, et ma ka ühe pojukese endale koju kaasa viin. Esmakohtumine nende karbist välja ronivate rääbakatega oli südantlõhestav, sest need olid vaevu paar nädalakest vanad, kisasid mis hirmus ning nigu saatuse sõrmest lükatuna roomas kõige mustem tont otsejoones minu poole. Kuda sa ta siis maha jätad. Ei mingi valemiga. 

Esialgne kassiemmeks olemine kujutas endast tohutut peamurdmist, kuidas neile pisikestele kisavatele olevustele natuke piima kõhtu saaks. Lihast me esialgu ei unistanudki. Panin selle väikese olevuse karbiga voodi kõrvale ja niimoodi me siis oma öid mööda veetsime – kuidagimoodi lödistasime pipetiga piima kõhtu, siis tukkusime tunnikese ja siis hakkas kõik otsast peale. Kuni minu geeniusest tütar avastas, et äkki prooviks liivahiirte joogipudelit kasutada. Oh seda imetegu! Sellega sai kiisuhakatis ikka midagi vatsakesse ka. Lihasöömine meenutas esialgu sõrmede ja peopesa pealt lödi lutsutamist ning kui meil algul oli veel kahtlusi, kas see hullude silmadega süsimust rääbakas on ikka Lucifer või mitte, siis tema tohutut lutsimisisu avastades, saime aru, et see nimi on küll naelapea pihta.

Otse loomulikult ronis kassihakatis suuremaks saades oma karbist kogu aeg välja, sest kesse ikka üksinda magada tahab, kui võib perenaise kaela peale nurruma ronida. Teised kassid üritasid küll algul solvunud nägusid teha, et misasja ometi see võõras pärdik siin ringi sebib, aga ega neil pikka virisemist ei olnud. Kõige suurema sõbra ameti võttis endale aasta enne varjupaigast kohale toodud Nuustik, kes vapralt kõik Luciferi krutskid ära kannatas ning temaga vanema venna kombel kassimänge mängis.

Südamete võitmisega Luciferil probleeme ei esinenud. Ükskõik kes meie juurde ka ei tulnud, piisas ainult ühest pilgust ja südamed olid läinud. Minu keskmine tütar, kes kõigi nende tosinate kassidega üles oli kasvanud ning suht külmalt kassirahvasse suhtus, muutus üleöö Luciferi emmeks ning nii suurt sõprussidet nagu neil kahel võib võrrelda ainult minu ja Bläki omaga...

Luciferil õnnestus ka veidike kõutsielu maitsta, sest keegi peab ju kõiki neid külalisesinejaid maja ümber eemale peletama, aga mõned nädalad tagasi oli sellega lõpp... uskumatu muutus toimus paari päevaga, kui pisut hoolimatuks muutunud ja külaeluga tutvust teinud kõutsihakatisest üleöö jälle memmekas sülekass sai. Nüüd on meie uuel pagulasel Mussal ka ikka hoopis lõbusam, sest kui enne ei viitsind Luts üldse mingite mängudega tegeleda, siis nüüd on ta vahepeal täitsa aktsioonis.

Raske lapsepõlvetrauma ainsaks indikaatoriks on Luciferil lõppematu söögiisu – pole vahet kas lihakauss lakuti tühjaks tund või  minut tagasi, kui purgikaane krõps või külmkapi uks käib, on Lucifer kohal nagu viis kopikat. Teised vaadaku ise, kas jääb midagi üle või mitte. Ja inimesearmastus on tal samamoodi igavene – ta mõtleb siiamaani, et mahub sülle täpselt samamoodi näppe lutsutama nagu siis kui ta alles väike oli... 

kaks kõutsi omavahel: "Kle, maitea, viitsid seda triibikut ära minna ajama, passib seal nurga taga?" - "Ähh ei viitsi mina, nagunii on Bläki korrapidaja, las mässab..." 

Nii ökosõbralikku reisi

kui seekordne Taanis käik, pole mul veel olnud. Kui muidugi kõrvale jätta topelt grasshopperitega lendamine... No on ikka eriline mõte onju sõita mitu tundi keset ööd Tallinnasse, et sealt Riiga lennata ja Riiast omakorda Kopenhaagenisse. Mitte et mina ise tahaks jubedalt kilplast mängida, aga... Balti õhk arvab, et niimoodi panustavad nad maailma puhtamaks tegemisse kõige rohkem. Tegelt arvan ma, et Balti õhuga ma abielluda ei kavatse. Esiteks sa muidugi rõõmustad niinimetatud ’odava’ lennupileti üle, aga seda rõõmu jätkub täpselt niikauaks, kui avastad, et ohsapagan, pagasi eest tuleb eraldi maksta ja mitte vähe ning kõigele lisaks maksad veel lennule registreerimisel oma koha eest lennukis. Ja kogu selle raha eest lennutab sind propelleriga rohutirts...

seda lendamise vaadet ei ületa siiski mitte miski...

rohutirts täies hiilguses 

no ei ole mitte kuskil maailmas nii ilusaid kemmerguid kui Tallinna lennujaamas, no ei ole... 

Taani ise on muidugi keskkonnasõbralikkuse ja üleüldise sallivuse ning sõbralikkuse musternäidis. Ja seda ilma igasuguse irooniata. Polegi kusagil mujal nii mõnusalt vabalt voolavat energiat tundnud kui eelmisel nädalal Kopenhaageni vahetus läheduses asuvas väikelinnas nimega Hillerod. Meie projektipartnerid olid suurema osa oma finantsidest ilusa ilma tellimiseks ära kulutanud, sest Taanimaal valitses täiesti mitteajakohane kuum suveilm, millist isegi kohalikud suurt ei mäletanud mai alguses kunagi olevat. Kõige esimeseks üllatuseks oli linnakese ainuke hotell, mis sisenedes meenutas botaanikaaeda ning ega meil oligi tunne nagu eksootilistel inimeksemplaridel, kes kenasti boksidesse paigutatud. Ette ruttavalt peab muidugi mainima, et see mõnus tunne sai ka piisavalt rahalist katet... aga ega siis raha pole üldse oluline. See on ainult vahend. Eluks.

enne hotellituppa sisenemst...

ah kuidas mulle meeldivad need roosad vahupilvepuud! 

Kui muidu on meie projektikohtumiste ajal tavaline, et kohalik tuletõrje ja päästeteenistus oma inim- ja masinressursi kulgejate heaks käiku annab, siis seekord käisid meie endi jalad kogu kohtumise, pluss mõned jalgrattad. Mõnel meist muidugi isiklik ja nimeline ratas... Mõtted kaldusid kohe minu armsale Jupiterile ning ma arvan, et on viimane aeg oma omaniku märk Jupiteri turjale jäädvustada...

projektibossi isiklik ratas... kabinetis loomulikult :)

Kuuma suveilma puhul oli suht normaalne, et pärastlõunane aeg kulub ära siesta pidamiseks. Jajah. Meie hotelli vahetus läheduses asus spordiklubi. Juba esimesel ’siestal’ kostus lahtisest terrassiuksest sisse metalltorude kasti loopimise kolinat. Kui me asja lähemalt uurima asusime, selgus, et mõnekümne meetri kaugusel mässas üks täitsa korralikult musklis noormees kangiga... ikka üles ja alla... ja seda hoolimata õues valitsevast põrgukuumusest. Järgmistel päevadel ma siesta peale enam eriti ei lootnud... sest kangiga noormehele sekundeerisid peatselt ka autorehve enda järel vedavad noored neiud...

et siis seekord hotelli terrassilt selline vaade 

Taanimaa on teadagi kuningate ja eksistentsiaalsete küsimuste maa. Losse leidub seal iga järve kaldal ning ega polegi oluline kui mõni järv pisut tiiki meenutab. Frederiksborgi loss koos oma barokkstiilis geomeetrilise aiaga võttis ikka kohati hinge kinni. Mitte seepärast, et ma nii väga naudiksin tohutuid muruplatse ja puude alleesid või et mulle läheks eriti korda pukspuust vormitud taani kuningliku perekonna sümboolika vaid seetõttu, et kogu see kaunidus on mõeldud 24/7 nautimiseks ja kõigile inimestele mõnusa energia loomiseks. Mina näiteks oleks hea meelega sinna jäänudki. Kohe tükiks ajaks. Kõigi oma paljaste jalgadega...

see suhe jäi nüüd küll õhku rippuma... 

sellist lähikontakti oma valgest luigest hingesugulasega ei oska ma isegi kirjeldada... 

pole mingit vajadust mannekeene riietada... 

suht veider valik... eestlase silmale :)

võibolla järgmises elus 

uued sõbrad 

Kogu oma positiivsuse juures ei saa ma muidugi üle ega ümber faktist, et see oli meie projekti viimane kohtumine. Eks see ole alati nii, et just siis, kui oled kellegagi enamvähem perekonna loonud, tuleb hetk, mil see perekond hajub laiali algosakesteks ning jääb üle ainult loota, et tekkinud hingesidemed mingil moel aja kulgemisele vastu peavad. Ma vist ei oskaks isegi kokku lugeda kõiki neid inimesi, kes minu sisse on jäänud ning keda ma igavesti endaga kaasas kannan...

ühe projektipartneri kommentaar - Raine, sa oled üks kõva töötegija!- nojah, eksole...