Luciferi lugu

Ühel ilusal maikuu päeval kaks aastat tagasi mainis minu õpetajast kolleeg nagu nii muuseas, et korjas mõned päevad tagasi Kalmaküla metsa veerest üles pappkarbi koos nelja kassipojaga. Minu süda hüppas muidugi kurgust välja ning pakkusin hetkega, et ma ka ühe pojukese endale koju kaasa viin. Esmakohtumine nende karbist välja ronivate rääbakatega oli südantlõhestav, sest need olid vaevu paar nädalakest vanad, kisasid mis hirmus ning nigu saatuse sõrmest lükatuna roomas kõige mustem tont otsejoones minu poole. Kuda sa ta siis maha jätad. Ei mingi valemiga. 

Esialgne kassiemmeks olemine kujutas endast tohutut peamurdmist, kuidas neile pisikestele kisavatele olevustele natuke piima kõhtu saaks. Lihast me esialgu ei unistanudki. Panin selle väikese olevuse karbiga voodi kõrvale ja niimoodi me siis oma öid mööda veetsime – kuidagimoodi lödistasime pipetiga piima kõhtu, siis tukkusime tunnikese ja siis hakkas kõik otsast peale. Kuni minu geeniusest tütar avastas, et äkki prooviks liivahiirte joogipudelit kasutada. Oh seda imetegu! Sellega sai kiisuhakatis ikka midagi vatsakesse ka. Lihasöömine meenutas esialgu sõrmede ja peopesa pealt lödi lutsutamist ning kui meil algul oli veel kahtlusi, kas see hullude silmadega süsimust rääbakas on ikka Lucifer või mitte, siis tema tohutut lutsimisisu avastades, saime aru, et see nimi on küll naelapea pihta.

Otse loomulikult ronis kassihakatis suuremaks saades oma karbist kogu aeg välja, sest kesse ikka üksinda magada tahab, kui võib perenaise kaela peale nurruma ronida. Teised kassid üritasid küll algul solvunud nägusid teha, et misasja ometi see võõras pärdik siin ringi sebib, aga ega neil pikka virisemist ei olnud. Kõige suurema sõbra ameti võttis endale aasta enne varjupaigast kohale toodud Nuustik, kes vapralt kõik Luciferi krutskid ära kannatas ning temaga vanema venna kombel kassimänge mängis.

Südamete võitmisega Luciferil probleeme ei esinenud. Ükskõik kes meie juurde ka ei tulnud, piisas ainult ühest pilgust ja südamed olid läinud. Minu keskmine tütar, kes kõigi nende tosinate kassidega üles oli kasvanud ning suht külmalt kassirahvasse suhtus, muutus üleöö Luciferi emmeks ning nii suurt sõprussidet nagu neil kahel võib võrrelda ainult minu ja Bläki omaga...

Luciferil õnnestus ka veidike kõutsielu maitsta, sest keegi peab ju kõiki neid külalisesinejaid maja ümber eemale peletama, aga mõned nädalad tagasi oli sellega lõpp... uskumatu muutus toimus paari päevaga, kui pisut hoolimatuks muutunud ja külaeluga tutvust teinud kõutsihakatisest üleöö jälle memmekas sülekass sai. Nüüd on meie uuel pagulasel Mussal ka ikka hoopis lõbusam, sest kui enne ei viitsind Luts üldse mingite mängudega tegeleda, siis nüüd on ta vahepeal täitsa aktsioonis.

Raske lapsepõlvetrauma ainsaks indikaatoriks on Luciferil lõppematu söögiisu – pole vahet kas lihakauss lakuti tühjaks tund või  minut tagasi, kui purgikaane krõps või külmkapi uks käib, on Lucifer kohal nagu viis kopikat. Teised vaadaku ise, kas jääb midagi üle või mitte. Ja inimesearmastus on tal samamoodi igavene – ta mõtleb siiamaani, et mahub sülle täpselt samamoodi näppe lutsutama nagu siis kui ta alles väike oli... 

kaks kõutsi omavahel: "Kle, maitea, viitsid seda triibikut ära minna ajama, passib seal nurga taga?" - "Ähh ei viitsi mina, nagunii on Bläki korrapidaja, las mässab..."