Nii ökosõbralikku reisi

kui seekordne Taanis käik, pole mul veel olnud. Kui muidugi kõrvale jätta topelt grasshopperitega lendamine... No on ikka eriline mõte onju sõita mitu tundi keset ööd Tallinnasse, et sealt Riiga lennata ja Riiast omakorda Kopenhaagenisse. Mitte et mina ise tahaks jubedalt kilplast mängida, aga... Balti õhk arvab, et niimoodi panustavad nad maailma puhtamaks tegemisse kõige rohkem. Tegelt arvan ma, et Balti õhuga ma abielluda ei kavatse. Esiteks sa muidugi rõõmustad niinimetatud ’odava’ lennupileti üle, aga seda rõõmu jätkub täpselt niikauaks, kui avastad, et ohsapagan, pagasi eest tuleb eraldi maksta ja mitte vähe ning kõigele lisaks maksad veel lennule registreerimisel oma koha eest lennukis. Ja kogu selle raha eest lennutab sind propelleriga rohutirts...

seda lendamise vaadet ei ületa siiski mitte miski...

rohutirts täies hiilguses 

no ei ole mitte kuskil maailmas nii ilusaid kemmerguid kui Tallinna lennujaamas, no ei ole... 

Taani ise on muidugi keskkonnasõbralikkuse ja üleüldise sallivuse ning sõbralikkuse musternäidis. Ja seda ilma igasuguse irooniata. Polegi kusagil mujal nii mõnusalt vabalt voolavat energiat tundnud kui eelmisel nädalal Kopenhaageni vahetus läheduses asuvas väikelinnas nimega Hillerod. Meie projektipartnerid olid suurema osa oma finantsidest ilusa ilma tellimiseks ära kulutanud, sest Taanimaal valitses täiesti mitteajakohane kuum suveilm, millist isegi kohalikud suurt ei mäletanud mai alguses kunagi olevat. Kõige esimeseks üllatuseks oli linnakese ainuke hotell, mis sisenedes meenutas botaanikaaeda ning ega meil oligi tunne nagu eksootilistel inimeksemplaridel, kes kenasti boksidesse paigutatud. Ette ruttavalt peab muidugi mainima, et see mõnus tunne sai ka piisavalt rahalist katet... aga ega siis raha pole üldse oluline. See on ainult vahend. Eluks.

enne hotellituppa sisenemst...

ah kuidas mulle meeldivad need roosad vahupilvepuud! 

Kui muidu on meie projektikohtumiste ajal tavaline, et kohalik tuletõrje ja päästeteenistus oma inim- ja masinressursi kulgejate heaks käiku annab, siis seekord käisid meie endi jalad kogu kohtumise, pluss mõned jalgrattad. Mõnel meist muidugi isiklik ja nimeline ratas... Mõtted kaldusid kohe minu armsale Jupiterile ning ma arvan, et on viimane aeg oma omaniku märk Jupiteri turjale jäädvustada...

projektibossi isiklik ratas... kabinetis loomulikult :)

Kuuma suveilma puhul oli suht normaalne, et pärastlõunane aeg kulub ära siesta pidamiseks. Jajah. Meie hotelli vahetus läheduses asus spordiklubi. Juba esimesel ’siestal’ kostus lahtisest terrassiuksest sisse metalltorude kasti loopimise kolinat. Kui me asja lähemalt uurima asusime, selgus, et mõnekümne meetri kaugusel mässas üks täitsa korralikult musklis noormees kangiga... ikka üles ja alla... ja seda hoolimata õues valitsevast põrgukuumusest. Järgmistel päevadel ma siesta peale enam eriti ei lootnud... sest kangiga noormehele sekundeerisid peatselt ka autorehve enda järel vedavad noored neiud...

et siis seekord hotelli terrassilt selline vaade 

Taanimaa on teadagi kuningate ja eksistentsiaalsete küsimuste maa. Losse leidub seal iga järve kaldal ning ega polegi oluline kui mõni järv pisut tiiki meenutab. Frederiksborgi loss koos oma barokkstiilis geomeetrilise aiaga võttis ikka kohati hinge kinni. Mitte seepärast, et ma nii väga naudiksin tohutuid muruplatse ja puude alleesid või et mulle läheks eriti korda pukspuust vormitud taani kuningliku perekonna sümboolika vaid seetõttu, et kogu see kaunidus on mõeldud 24/7 nautimiseks ja kõigile inimestele mõnusa energia loomiseks. Mina näiteks oleks hea meelega sinna jäänudki. Kohe tükiks ajaks. Kõigi oma paljaste jalgadega...

see suhe jäi nüüd küll õhku rippuma... 

sellist lähikontakti oma valgest luigest hingesugulasega ei oska ma isegi kirjeldada... 

pole mingit vajadust mannekeene riietada... 

suht veider valik... eestlase silmale :)

võibolla järgmises elus 

uued sõbrad 

Kogu oma positiivsuse juures ei saa ma muidugi üle ega ümber faktist, et see oli meie projekti viimane kohtumine. Eks see ole alati nii, et just siis, kui oled kellegagi enamvähem perekonna loonud, tuleb hetk, mil see perekond hajub laiali algosakesteks ning jääb üle ainult loota, et tekkinud hingesidemed mingil moel aja kulgemisele vastu peavad. Ma vist ei oskaks isegi kokku lugeda kõiki neid inimesi, kes minu sisse on jäänud ning keda ma igavesti endaga kaasas kannan...

ühe projektipartneri kommentaar - Raine, sa oled üks kõva töötegija!- nojah, eksole...