Mees nagu Raine vol 3

Mul on väga tore sõpruskond. Pole miskit probleemi oma naistega poole tunni jooksul kokkusaamine kokku leppida, hommikuni pidu pidada, jaanitulel paduvihmas sokkideni märjaks saades ennastunustavalt tantsida, üles laiuse mäkke ronida ja päikeseloojangut nautida, paaritunnise ettehoiatusega pool naiskonda jalgrattamatkale kokku ajada, poole öö ajal saunapidajale helistada ja lasta tal saun kütte panna, sest meie otsustasime nii... Oleme mingi universumi kõik-kes-kokku-mitte-sobivad valemi järgi justnimelt kokku sobinud juba aastakümneid ning need kümned on just need, mida me kunagi tähele ei pane ja arvesse ei võta. Mingil põhjusel olen end oma naiste seltskonnas ikka ja jälle tundnud kui... mees kui Raine. No niipea kui meie naisukesed ka oma mehed meie seltskonnaviibimistele kaasa tõmbasid, nii juhtub ikka et on ’töö sektsioonides’ ehk siis naised omaette ja Raine räägib... meestega näiteks sellest, kuidas ta muruniidukit parandas... või kuidas ikka selle muinasajaga on, kas enne oli Virumaa või Võrumaa... Ja kui tantsuks läheb, siis Raine tantsib enamasti uhkelt soolot, sest mehed ju mehi tantsima ei võta, eksole. No vahel nad muidugi unustavad end ära ka ja siis õnnestub minulgi paari mehega tantsu ajal intelligentset juttu vesta. Noh et kas laul on originaal või kesse just parasjagu seda laulab ja kuidas selle universumi algusega nüüd ikka oli, kas suur pauk on ainult illusioon või on üldse kogu meie elu illusioon... Ning kui kogu elu on ainult igaühe kujutluse vili, siis pole ju tegelikult mitte mingit vahet, kas ma olen mees või naine, must või valge, puhas või must, siniste või pruunide silmadega... loeb ainult see, et ma suudan olla selles maailmas mina ise, just selline nagu ma parasjagu tunnen ja tahan ning et need, kellega ma sel hetkel koos tahan olla, aktsepteerivad mind samuti sellisena nagu ma olen. Ja mina neid. Aitäh sõbrakesed, et olete olemas. Ma arvan, et ma tulen seekord ikka Inglismaalt veel tagasi...

say CHEESE 

parim päikeseloojang on ikka sõprade seltsis 

Kui suvi kohe mitte kuidagi tulla ei taha...

..siis tuleb teda otsima minna. Põhjaosariikidesse näiteks. Tänane Marikeste väljasõit tõestas ilmekalt, et kui oled valmis vahelduvaks jaanipäevailmaks, siis sellise ilma ka saad – vahelduvalt jope selga ja seljast ära. Aga Eestimaa on ikka ilus küll. Ja aina üllatusi täis. Jõelähtmele sattusin mina kohe kindlasti esimest korda. Karstijõed ja paekiviklint pole muidugi võõrad nähtused, aga iga koht on omamoodi ning on üsna kentsakas mõelda, et paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast võib sattuda metsikumasse läände kui provintsilinnade ümbruses. Võibolla tuleb see meie alaväärsuskompleksist, noh et mida ’maa’ poole, seda uhkemaks ja klanitumaks peaks oma ümbruse kraamima... Aga ega tsivilisatsioon nii kergesti alla ei anna – keset kogu seda metsikust laiuvad euroopa-ei-tea-mitmendal-kohal-olevad... golfiväljakud. Jajah. Needsamad, kus kentsakalt riietatud inimesed kõverate keppidega pisikesi valgeid (ja kollaseid!) palle loobivad. Mingil põhjusel olen ma alati arvanud, et mul nende väljakute ligilähedusse kunagi asja pole, nüüd me siis liuglesime oma ilusa kollase bussiga lausa nende vahelt läbi. Ise värisedes, et kas mõni kollane treeningpall mitte otse meie poole ei lenda... Õnneks pääsesime terve nahaga... või õigemini bussiga. 

Tol hetkel oli meie reisisihiks üsna maailma otsas asuv turismitalu – Sootalu – kus meid ootas ääretult maitsev lõunasöök ning kodune õhkkond. Ma olen täitsa kindel, et korraliku turunduse ja reklaami abil ootab seda kohta ees briljantne tulevik – silme ette kangastuvad ameerika miljonäride perekonnad, kes kogu maailmamürast väsinuna leiavad tee Eestimaa põhjarannikul golfiväljakute taguses kadakate siin-me-oleme-maailmas peidus olevasse madalasse majja, et seal närve puhata, hiljem läbi metsa alla mererannikule põigata, udust kummitavaid rändrahne otsida ning luikede tiivasirutust nautida. Ahh, nüüd läks poeetiliseks ära kätte. 

Mis sa teed, kui jalad praegugi veel märjad Jägala joas suplemisest... eks ma üritasin seegi kord üle joa kõndida, aga kuna päris niueteni märjaks saada ei olnud soovi, siis on Jägala minust ikka veel ületamata. Aga küllap jõuab. 

Tegelikult oli Maridel ka miski töötuba ette nähtud. Tunnistan ausalt, et igasugune käsitöö ei kattu minu ettekujutusega vaba aja vabatahtlikust veetmisest, aga egas massi vastu ei saa. Kui savi siis savi. Voolimine. Mätsimine. Silumine. Ja asi on ikka kaugel rahustavast tegevusest... Aga miskid pätsikud me ikka valmis saime, enamusel vist hing rahul ka oma saavutustega ning päeva eesmärk täidetud. Ajaveski perenaine, endine laiuslane, väärib igatahes kummardust, sest uskuge mind, kuraditosina Marikesega tundi läbi viia on üsna sama, mis teha tööd liitklassiga, kus on koos nii LÕKid kui hüperaktiivsed ja igasugu muude diagnoosidega õpilased... Vahel paneb ennastki imestama, kuidas me ikka veel üksteisega hakkama saame... erinevus rikastab... 

Läbi vaikse provintsilinnakese...

...kimab äkitselt punane automobiil, võtab vilinal kurve, tormab kummide kriuksudes Jõgevamaa gümnaasiumi või-mis-iganes-selle-kooli-nimi-on ette, peaaegu paisates ümber sissekeeramist takistavaid oranže torbikuid, misjärel autost väljub kellukesekleidis tundmatu naisterahvas, kes ummisjalu kooli uste poole tormab, et täpselt viimasel minutil enne lõpuaktust kohale jõuda... No jõudsin. Oma kuldse lapsukese lõpuaktusele. Mina, kui huvijuht, peaksin ju eriti hästi kursis olema kõiksugu aktuste hingeeluga ning eks ma olen ka... sellest hoolimata ootan ma hingevärinaga aega, mil keegi geenius tuleb välja ideega, kuidas ühte lõpuaktust niimoodi läbi viia, et vanemad igavusest haigutama ei peaks ning lastel pooleteisetunnisest pingil istumisest süda pahaks ei läheks. Aga. Hoolimata oma mässumeelsusest ning küünilisest suhtumisest kõigesse, mis pretensioonikalt traditsiooniline ja kellegi poolt kunagi paika pandud etiketireegleid järgiv, olen ma siiski ääretult õnnelik oma lapse üle. Mingi imevalemiga on mul õnnestunud saada nelja täiesti originaalse ning täiesti omalaadse lapse emmeks. Igaüks neist omamoodi kullatükk. Mis muidugi ei vähenda minu tänase sõna otseses mõttes ’kuldse’ lapse gümnaasiumi lõpetamise sümboolset tähendust. Vaikival kokkuleppel soovitavad kõik koolide lõpuaktustel sõnavõtjad vastsetel lõpetajatel ’unistada suurelt’, ’lennata kõrgelt’ ja ’käia oma rada’! Okei. Klišeed... klišeed... Kui valmis meie ühiskond siiski on nendeks ’omapärasteks’ ja ’ oma teed käivateks’ kodanikeks... Oodaku nad ainult – kohe algab nende materdamine ja kasti toppimine. Ümbertöötlemine ja nurkade maha lihvimine. Sellest hoolimata on mul südamest hea meel, et olen maailmale andnud iseendale lisaks vähemalt kolm mässajat. Sest mis oleks maailm ilma mässajateta – me põletaks ikka veel tuleriidal kõiki neid naisi, kes ravimtaimedest teed valmistaks... Shine on, my dear, shine on, Maren!!! 

My life...

...is made up by people whom I meet on my journey. They mold me, they change me, they make me who I am. I am so lucky. I have met so many wonderful fucking amazing people and they all have taken my breath away. Together with pieces of my heart. Giving me back loads of universal energy which keeps me going. Right now I feel like a broken Dahlek. Aimlessly trying to find the direction, barely coordinating the movement of my limbs and repeating one almost pointless phrase over and over again – it is over, it is over, it is over... I am most certainly not seeing 99% of our Comenius project friends ever again and although I know that they are not lost and the communication between people has never been as easy as it is today... I am missing you. The eye contact with people, their physical presence is the only real energy source and nothing compares to that. We all know what happens to the phone if its battery gets low. It gives you warning – connect to charger! And if you don’t do that – it dies. The good thing is that I can be charged for so much longer than any phone... I will find you in my heart, recharge myself using your input in me and then keep going. My dear people, do you know that you have been used? I have been taken advantage of you in any way possible :) My only hope and excuse is that I have been trying to give the same amount of myself in return. I love you all! 

Kaheksapäevane laulatus...

...võtab ikka närvid krussi küll ning ega polegi vahet kas tegu on boyfriendiga, lapsega või lihtsalt friendiga. Ses suhtes on meie sõpruskond tõestanud oma tugevust ja olemust, sest kakluseni me ei jõudnud, ütlemine piirdus enamvähem tavapärase sarkasmiga (millega me oleme ju harjunud, onju) ning kohustuslik grupipilt palmi all tuli täitsa ilus välja. Otse loomulikult kutsusime oma lemmiku türgi mehe ehk Serkani ka meiega pilti tegema. Palmid asusid Antalya linna ehk kõige kaunimas kohas, nimelt Karpuzkaldirani kose vahetus läheduses. Nimi pidavat tähendama ’tõstan üles arbuusi“ ehk vesi on nii külm, et kui sinna sisse visata arbuus, siis see hüppab sealt kohe välja... Eks väike-aasia ja idamaade komme on ikka kõiksugu legende välja mõelda. Omaette legendiks võiks ju pidada ka kõigi nende kullamüüjate ja nahakauplejate juttu, millega meid täna hommikul kostitati. Kullapoes läks meil hästi, suundusime peaaegu kohe väljapääsu poole ning kuigi puhast vene keelt kõnelevad müüjatädikesed meil sabas püsisid ning mesimagusalt keelitasid a la „deevuški, smatrite, zdjes tolko pjat euro serebro i možna padarok tože...“, ei lasknud me endid ära rääkida. Ups, osa meist siiski ostis vist midagi... pärast hoovi peal asuvast bazaarist... kaheksa euro eest... Nahaparadiisis nii hästi ei läinud. Kuigi algus oli paljutõotav – minu esimene catwalki etendus, no modellid olid pisut igavavõitu, kui nii võib türgi meeste või naiste kohta öelda, aga... Minu igatsus korraliku nahktagi või jope järgi sundis mind proovima ühte imekaunist punast riideeset, mis istus mu selga nigu valatud ning kuna müüjakene kohe ära tajus, et see mulle sobib ning mul näost näha oli, et mulle ka väga meeldib, siis ta ilmus mu ette oma bossiga ja kohe algas härjakauplemine... Asjakese õige hind oli 1700 eurot... minule lõpuks pakutavaks hinnaks kujunes 250 euri pluss musi... ei võtnud... ei kahetse ka... aga kuradi ilus oli... Õnneks siis pääsesime ka nahakauplejate käest ning suundusime Antalya linna kauneid kohti kaema. No tegelikult ei näinud me midagi. Selle arbuusi-nimelise kose juures veetsime minutit 15, sellestki suurema osa kohustuslikke palmipilte tehes ning Hadrianuse väravatest jalutasime väikese maa kindlusetorni ja Vahemere rannikuni (kusjuures türklased ise kutsuvad seda Vahemere osa hoopis Valgeks mereks) misjärel anti meile vaba aega. Kuna meil linna plaani polnud ja Antalyast igasugune ettekujutus puudus, siis suundusime Serkani poolt soovitatud suunda ning läksime hoopis jõime korralikku kohvi... Starbuckis. See õige türgi kohv on muidugi super hea, aga seda väga palju juua ei saa, sest see on ropult kange (eriti ’sade’ – see suhkruta kohv, sest suhkruga... prr väkk jube...). Hotelli hommikusöögi juurde aga türgi kohv ei kuulu, seal saab ainult nescafe lahustuvat kohvi... mis ei kõlba juua. Seega – Starbucks. Lollikindel. Tagasiteel kohtumispaika proovisime ära küpsetatud kastanid, mis mu kaaslastele miskit muljet ei avaldanud niiet ma pidin peaaegu kõik ise ära sööma, kõlgutasime jalgu kõrge linnamüüri otsas ja saime osa türgi jäätise müümisega kaasnevast ’kliendi lollitamise šõust’, mis nõrganärvilisemad kliendid edaspidi nendest putkadest kohe kindlasti eemale hoiab. Ning kui siis viimastest vidinakauplustest viimased vidinad ja raki ostetud said, tundus nagu ’mission completed’. Võib vist rahuliku südamega öösel kell kaks hommikusööki sööma minna, kella neljaks lennujaama jõuda, siis avastada, et lennuk siiski ei välju mitte kell kuus hommikul vaid hoopis näiteks kell 12 päeval (heal juhul)... sest – mis hilinemisega algas, see hilinemisega lõpeb või õigemini – kui teile tundub, et miski saab viltu minna, siis ta tõenäoliselt ka läheb. Tamam. 

Hotellifetišit...

...pole ma kunagi põdenud. Olen oma reisidel ikka igasugu hotelle näinud – küll kaaselanikega kui absoluutselt käterätivabu – ning alati on ainus tähtis asi soe vesi. WC võib koridoris ka olla. Elab üle. Kuna seekordne Türgi reis oli tegelt üle mõistuse soodne (no andke andeks, muidu nagu ei hakkaks mõtlemagi sellise asja peale!), siis ei valmistunud ma küll selliseks hotelliks nagu Tusan Beach Resort ehk siis see praegune paradiisisaar mille numbritoas ma oma arvuti klahve klõbistan. Üle mõistuse! Vaevalt et mul õnnestub enam kunagi sellises luksuses aega veeta. Üleüldise toreduse keskel tundub pidevalt jooksma jääb kempsupott tühiasjana ning rõdu peale kinni jäämine on ikka puhas loll juhus! Toiduvalikust ei hakka ma üldse rääkimagi. Kogu aeg kangastuvad nälgivad aafrika lapsed... Aga mis seal ikka, igaüks kannab oma risti ise ja sööb oma neli täiskuhjatud taldrikutäit ka ise. Ega tegelt läheb kõht tühjaks küll, sest programm on tihe – Türgi, nagu kõik vanad tsivilisatsioonid, on ju varemeid täis, igaühe kohta umbes sada legendi. Eile, kui me Kilpkonnaranna poole purjetasime, möödusime kalju sisse raiutud hauakoobastest. Türgis on neid kaljuhaudu ikka päris kuhjaga. Igavikuelu tähtsust ei alahinnatud. Täpselt nii nagu Myra surnute linna koobastesse päris lähedale ei saanud, nii ei olnud ka mingit võimalust Dalyani kuningate hauakambreid kaema minna. Kuigi meie giid Serkan ütles, et sinna on täiesti võimalik ligi pääseda (no ma ei tea, kas just mägironimist harrastades) ning isegi kambrite taha minna. Peaaegu et oleksin paadist välja hüpanud...

hauakoopad Myras

ja peaaegu et identsed hauakoopad Dalyanis

Tänane Efesose varemeis linn sellist ahhaa-hetke ei tekitanud. Küllap on neid varemeid juba piisavalt nähtud või siis puudus sellel kohal minuga sisemine kontakt. Nagu alati, käin ma ja katsun kive. No, panen käe iidse kiviseina vastu ja kuulan. Kas räägib minuga või ei. Kivid räägivad täitsa teistmoodi kui puud. Energia on sootuks erinev. Efesos ei andnud miskit energiat. Nagu eestis poes olevad apelsinid – paks kest ja kuiv sisu. Aga – kasse oli seal see-eest kümnete kaupa ning nüüd on paraku nii, et kui keegi nimetab Efesose nime, siis kangastuvad minule hoopis kassid. Nurruvad. Oranžide silmadega.

Celsiuse raamatukogu Efesoses

naised 'bordellis' - sõna otseses mõttes :)

Efesose linna 'nullpunkt' ehk keskpaik koos ... kassiga 

Omaette elamus on aga muidugi bussisõit kitsastel mägiradadel, kuristik otse külge hingamas. Ja ega polegi suurt vahet, kas kuristikus loksuvad merelained või haigutab puid täis rägastik, hinge võtavad kinni kõik pisut äkilisemad kurvid ja käänakud. Tasase maa inimese kompleks arvatavasti. Kõik need hetkest hetke muutuvad imeilusad vaated ja kauguses kumavad mäeahelikud on kui sool minu veritsevale südamele – ahh, kuidas tahaks minna ja ronida, kõõluda nende oliivipuude vahel, eksida sinnasamma kitsekarjade keskele, kaotada ajataju... „Teate, ega ma ei taha teid selle informatsiooniga ju üldse piinata, aga te olete selle eest maksnud“, kostub maa peale tagasitoovalt bussikõlaritest. Ahjaa, ma olen ikka veel sellel Lüükia ringreisil ning see, mille eest on makstud, tuleb ka kõik vapralt vastu võtta. Tamam. 

Ringreisi pakett...

...tähendab seda, et hommikul kobistad end koos kompsudega bussi ning suurema osa päevast loksudki seal bussis ja imetled mägesid, kitsi ja muid suurepäraseid vaateid bussi aknast. Iga natukese aja tagant tehakse tualetipeatus, kusjuures tualett on ainult ettekäändeks, tegelikult ootab turiste majja sisenedes nännipood, milles tuleb säilitada külma närvi ja teha nägu, et rahakotti ei ole kaasas. Mis tegelikult on ka tõsi – kes see ikka wc-sse rahakotiga läheb. Kuna mina olen sellistes reisides täielik algaja ning mässaja pealekauba, siis on viimased kaks päeva kulgenud suht närviliselt. Esiteks muidugi on meid ’õnnistatud’ giidiga, kes põeb lobisemise sündroomi ja räägib meiega nagu pisut arengus mahajäänud pensionieelikutega, üritades meid bussis ümber paigutada võrdõiguslikkusele rõhudes... Ja teiseks – praegune situatsioon tõestab ilmekalt, et TULEB USKUDA ILMATEADET. Kui ikka netis on kirjas, et Kilpkonnarannal on keskpäeval sooja 13 kraadi, siis nii ka on... ei ole siin midagi, et Türgi ja soojem maa ja vahemeri ja nii edasi... 13 on 13 ja see tundub täpselt nii nagu Eesti 7 või 8... isegi tuulisem. Niiet kõik need kleiduskid ja muud hilpharaka riided võib vabalt kohvri põhja vedelema jätta, kui just õhtul ööklubisse ei lähe, ning ainsad soojemad riided tuleb üksteise otsa selga toppida. Ja viriseda pole mõtet, sest ega keegi ei käskinud ’hooajaväliselt’ kohale ronida. See hooajaväline on ikka päris mitu korda kõlanud – näiteks reedene Kilpkonnarand... no mis kasu sest jutust, et kilpkonnad muudkui tulevad ja munevad ja on looduskaitse all ja rand pannakse ööseks kinni, kui praegusel hetkel polnud rannas kilkonnadest mitte kilpigi järel! Mingi kilbi Mariell veest küll leidis, aga seegi oli ainult krabi oma. Vist. Rand ise oli muidugi ilus. Valge laevgi kenasti horisondil. Me siis otsustasime, et võibolla teist momenti ei tulegi, kiskusime jalad paljaks ja... ei läinud ujuma, solistasime niisama ja pärast kuivatasime oma poolest säärest märgi pükse. Pisut ikka tekkis seda puhkuse tunnet küll. No tegelt oli see tunne juba neljapäeval, kui me laevasõidule läksime. Otse loomulikult kuulus see ’ekstra’ tegevuste hulka, mis tähendab, et kui sa kodus oled rõõmustanud, et reis nii-väga-palju ei maksnudki, siis kohe esimesel päeval hakatakse sulle pähe määrima lisaekskursioone, kusjuures selle juurde käib seletus, et ’ega-teil-seal-muidu-mitte-midagi-teha-ka-ei-ole’. No viiakse teis vaesekesi hotelli ja siis peate seal kurvastama, kui teised lõbutsevad. Kuna minul rahapuud kodus ei ole, siis me Gretega otsustasime, et laevasõidule me lähme küll, aga igasugu veinidegusteerimise külad ja alkoholiga türgi õhtud jäävad meist seekord puutumata. Laevareis oli super! Meri. Kaljud. Koopad. Üleval laevadekil kõrvetav päike. Minu naised. Tohutu hulk pilte. Lõpmatuse tunne. Neid emotsioone ei saa rahas mõõta. Ning tänu taevale on senise kahe päeva jooksul neid ikka korjunud ja kuhjunud ning... seiklusjutt järgneb... nii nagu alati. Tamam.