Läbi vaikse provintsilinnakese...

...kimab äkitselt punane automobiil, võtab vilinal kurve, tormab kummide kriuksudes Jõgevamaa gümnaasiumi või-mis-iganes-selle-kooli-nimi-on ette, peaaegu paisates ümber sissekeeramist takistavaid oranže torbikuid, misjärel autost väljub kellukesekleidis tundmatu naisterahvas, kes ummisjalu kooli uste poole tormab, et täpselt viimasel minutil enne lõpuaktust kohale jõuda... No jõudsin. Oma kuldse lapsukese lõpuaktusele. Mina, kui huvijuht, peaksin ju eriti hästi kursis olema kõiksugu aktuste hingeeluga ning eks ma olen ka... sellest hoolimata ootan ma hingevärinaga aega, mil keegi geenius tuleb välja ideega, kuidas ühte lõpuaktust niimoodi läbi viia, et vanemad igavusest haigutama ei peaks ning lastel pooleteisetunnisest pingil istumisest süda pahaks ei läheks. Aga. Hoolimata oma mässumeelsusest ning küünilisest suhtumisest kõigesse, mis pretensioonikalt traditsiooniline ja kellegi poolt kunagi paika pandud etiketireegleid järgiv, olen ma siiski ääretult õnnelik oma lapse üle. Mingi imevalemiga on mul õnnestunud saada nelja täiesti originaalse ning täiesti omalaadse lapse emmeks. Igaüks neist omamoodi kullatükk. Mis muidugi ei vähenda minu tänase sõna otseses mõttes ’kuldse’ lapse gümnaasiumi lõpetamise sümboolset tähendust. Vaikival kokkuleppel soovitavad kõik koolide lõpuaktustel sõnavõtjad vastsetel lõpetajatel ’unistada suurelt’, ’lennata kõrgelt’ ja ’käia oma rada’! Okei. Klišeed... klišeed... Kui valmis meie ühiskond siiski on nendeks ’omapärasteks’ ja ’ oma teed käivateks’ kodanikeks... Oodaku nad ainult – kohe algab nende materdamine ja kasti toppimine. Ümbertöötlemine ja nurkade maha lihvimine. Sellest hoolimata on mul südamest hea meel, et olen maailmale andnud iseendale lisaks vähemalt kolm mässajat. Sest mis oleks maailm ilma mässajateta – me põletaks ikka veel tuleriidal kõiki neid naisi, kes ravimtaimedest teed valmistaks... Shine on, my dear, shine on, Maren!!!