..siis tuleb teda otsima minna. Põhjaosariikidesse näiteks.
Tänane Marikeste väljasõit tõestas ilmekalt, et kui oled valmis vahelduvaks
jaanipäevailmaks, siis sellise ilma ka saad – vahelduvalt jope selga ja seljast
ära. Aga Eestimaa on ikka ilus küll. Ja aina üllatusi täis. Jõelähtmele
sattusin mina kohe kindlasti esimest korda. Karstijõed ja paekiviklint pole
muidugi võõrad nähtused, aga iga koht on omamoodi ning on üsna kentsakas
mõelda, et paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast võib sattuda metsikumasse
läände kui provintsilinnade ümbruses. Võibolla tuleb see meie
alaväärsuskompleksist, noh et mida ’maa’ poole, seda uhkemaks ja klanitumaks
peaks oma ümbruse kraamima... Aga ega tsivilisatsioon nii kergesti alla ei anna
– keset kogu seda metsikust laiuvad euroopa-ei-tea-mitmendal-kohal-olevad...
golfiväljakud. Jajah. Needsamad, kus kentsakalt riietatud inimesed kõverate
keppidega pisikesi valgeid (ja kollaseid!) palle loobivad. Mingil põhjusel olen
ma alati arvanud, et mul nende väljakute ligilähedusse kunagi asja pole, nüüd
me siis liuglesime oma ilusa kollase bussiga lausa nende vahelt läbi. Ise värisedes,
et kas mõni kollane treeningpall mitte otse meie poole ei lenda... Õnneks
pääsesime terve nahaga... või õigemini bussiga.
Tol hetkel oli meie reisisihiks
üsna maailma otsas asuv turismitalu – Sootalu – kus meid ootas ääretult maitsev
lõunasöök ning kodune õhkkond. Ma olen täitsa kindel, et korraliku turunduse ja
reklaami abil ootab seda kohta ees briljantne tulevik – silme ette kangastuvad
ameerika miljonäride perekonnad, kes kogu maailmamürast väsinuna leiavad tee
Eestimaa põhjarannikul golfiväljakute taguses kadakate siin-me-oleme-maailmas peidus
olevasse madalasse majja, et seal närve puhata, hiljem läbi metsa alla
mererannikule põigata, udust kummitavaid rändrahne otsida ning luikede
tiivasirutust nautida. Ahh, nüüd läks poeetiliseks ära kätte.
Mis sa teed, kui
jalad praegugi veel märjad Jägala joas suplemisest... eks ma üritasin seegi
kord üle joa kõndida, aga kuna päris niueteni märjaks saada ei olnud soovi,
siis on Jägala minust ikka veel ületamata. Aga küllap jõuab.
Tegelikult oli
Maridel ka miski töötuba ette nähtud. Tunnistan ausalt, et igasugune käsitöö ei
kattu minu ettekujutusega vaba aja vabatahtlikust veetmisest, aga egas massi
vastu ei saa. Kui savi siis savi. Voolimine. Mätsimine. Silumine. Ja asi on
ikka kaugel rahustavast tegevusest... Aga miskid pätsikud me ikka valmis saime,
enamusel vist hing rahul ka oma saavutustega ning päeva eesmärk täidetud. Ajaveski
perenaine, endine laiuslane, väärib igatahes kummardust, sest uskuge mind, kuraditosina
Marikesega tundi läbi viia on üsna sama, mis teha tööd liitklassiga, kus on
koos nii LÕKid kui hüperaktiivsed ja igasugu muude diagnoosidega õpilased...
Vahel paneb ennastki imestama, kuidas me ikka veel üksteisega hakkama saame... erinevus rikastab...
No comments:
Post a Comment