My life...

...is made up by people whom I meet on my journey. They mold me, they change me, they make me who I am. I am so lucky. I have met so many wonderful fucking amazing people and they all have taken my breath away. Together with pieces of my heart. Giving me back loads of universal energy which keeps me going. Right now I feel like a broken Dahlek. Aimlessly trying to find the direction, barely coordinating the movement of my limbs and repeating one almost pointless phrase over and over again – it is over, it is over, it is over... I am most certainly not seeing 99% of our Comenius project friends ever again and although I know that they are not lost and the communication between people has never been as easy as it is today... I am missing you. The eye contact with people, their physical presence is the only real energy source and nothing compares to that. We all know what happens to the phone if its battery gets low. It gives you warning – connect to charger! And if you don’t do that – it dies. The good thing is that I can be charged for so much longer than any phone... I will find you in my heart, recharge myself using your input in me and then keep going. My dear people, do you know that you have been used? I have been taken advantage of you in any way possible :) My only hope and excuse is that I have been trying to give the same amount of myself in return. I love you all! 

Kaheksapäevane laulatus...

...võtab ikka närvid krussi küll ning ega polegi vahet kas tegu on boyfriendiga, lapsega või lihtsalt friendiga. Ses suhtes on meie sõpruskond tõestanud oma tugevust ja olemust, sest kakluseni me ei jõudnud, ütlemine piirdus enamvähem tavapärase sarkasmiga (millega me oleme ju harjunud, onju) ning kohustuslik grupipilt palmi all tuli täitsa ilus välja. Otse loomulikult kutsusime oma lemmiku türgi mehe ehk Serkani ka meiega pilti tegema. Palmid asusid Antalya linna ehk kõige kaunimas kohas, nimelt Karpuzkaldirani kose vahetus läheduses. Nimi pidavat tähendama ’tõstan üles arbuusi“ ehk vesi on nii külm, et kui sinna sisse visata arbuus, siis see hüppab sealt kohe välja... Eks väike-aasia ja idamaade komme on ikka kõiksugu legende välja mõelda. Omaette legendiks võiks ju pidada ka kõigi nende kullamüüjate ja nahakauplejate juttu, millega meid täna hommikul kostitati. Kullapoes läks meil hästi, suundusime peaaegu kohe väljapääsu poole ning kuigi puhast vene keelt kõnelevad müüjatädikesed meil sabas püsisid ning mesimagusalt keelitasid a la „deevuški, smatrite, zdjes tolko pjat euro serebro i možna padarok tože...“, ei lasknud me endid ära rääkida. Ups, osa meist siiski ostis vist midagi... pärast hoovi peal asuvast bazaarist... kaheksa euro eest... Nahaparadiisis nii hästi ei läinud. Kuigi algus oli paljutõotav – minu esimene catwalki etendus, no modellid olid pisut igavavõitu, kui nii võib türgi meeste või naiste kohta öelda, aga... Minu igatsus korraliku nahktagi või jope järgi sundis mind proovima ühte imekaunist punast riideeset, mis istus mu selga nigu valatud ning kuna müüjakene kohe ära tajus, et see mulle sobib ning mul näost näha oli, et mulle ka väga meeldib, siis ta ilmus mu ette oma bossiga ja kohe algas härjakauplemine... Asjakese õige hind oli 1700 eurot... minule lõpuks pakutavaks hinnaks kujunes 250 euri pluss musi... ei võtnud... ei kahetse ka... aga kuradi ilus oli... Õnneks siis pääsesime ka nahakauplejate käest ning suundusime Antalya linna kauneid kohti kaema. No tegelikult ei näinud me midagi. Selle arbuusi-nimelise kose juures veetsime minutit 15, sellestki suurema osa kohustuslikke palmipilte tehes ning Hadrianuse väravatest jalutasime väikese maa kindlusetorni ja Vahemere rannikuni (kusjuures türklased ise kutsuvad seda Vahemere osa hoopis Valgeks mereks) misjärel anti meile vaba aega. Kuna meil linna plaani polnud ja Antalyast igasugune ettekujutus puudus, siis suundusime Serkani poolt soovitatud suunda ning läksime hoopis jõime korralikku kohvi... Starbuckis. See õige türgi kohv on muidugi super hea, aga seda väga palju juua ei saa, sest see on ropult kange (eriti ’sade’ – see suhkruta kohv, sest suhkruga... prr väkk jube...). Hotelli hommikusöögi juurde aga türgi kohv ei kuulu, seal saab ainult nescafe lahustuvat kohvi... mis ei kõlba juua. Seega – Starbucks. Lollikindel. Tagasiteel kohtumispaika proovisime ära küpsetatud kastanid, mis mu kaaslastele miskit muljet ei avaldanud niiet ma pidin peaaegu kõik ise ära sööma, kõlgutasime jalgu kõrge linnamüüri otsas ja saime osa türgi jäätise müümisega kaasnevast ’kliendi lollitamise šõust’, mis nõrganärvilisemad kliendid edaspidi nendest putkadest kohe kindlasti eemale hoiab. Ning kui siis viimastest vidinakauplustest viimased vidinad ja raki ostetud said, tundus nagu ’mission completed’. Võib vist rahuliku südamega öösel kell kaks hommikusööki sööma minna, kella neljaks lennujaama jõuda, siis avastada, et lennuk siiski ei välju mitte kell kuus hommikul vaid hoopis näiteks kell 12 päeval (heal juhul)... sest – mis hilinemisega algas, see hilinemisega lõpeb või õigemini – kui teile tundub, et miski saab viltu minna, siis ta tõenäoliselt ka läheb. Tamam. 

Hotellifetišit...

...pole ma kunagi põdenud. Olen oma reisidel ikka igasugu hotelle näinud – küll kaaselanikega kui absoluutselt käterätivabu – ning alati on ainus tähtis asi soe vesi. WC võib koridoris ka olla. Elab üle. Kuna seekordne Türgi reis oli tegelt üle mõistuse soodne (no andke andeks, muidu nagu ei hakkaks mõtlemagi sellise asja peale!), siis ei valmistunud ma küll selliseks hotelliks nagu Tusan Beach Resort ehk siis see praegune paradiisisaar mille numbritoas ma oma arvuti klahve klõbistan. Üle mõistuse! Vaevalt et mul õnnestub enam kunagi sellises luksuses aega veeta. Üleüldise toreduse keskel tundub pidevalt jooksma jääb kempsupott tühiasjana ning rõdu peale kinni jäämine on ikka puhas loll juhus! Toiduvalikust ei hakka ma üldse rääkimagi. Kogu aeg kangastuvad nälgivad aafrika lapsed... Aga mis seal ikka, igaüks kannab oma risti ise ja sööb oma neli täiskuhjatud taldrikutäit ka ise. Ega tegelt läheb kõht tühjaks küll, sest programm on tihe – Türgi, nagu kõik vanad tsivilisatsioonid, on ju varemeid täis, igaühe kohta umbes sada legendi. Eile, kui me Kilpkonnaranna poole purjetasime, möödusime kalju sisse raiutud hauakoobastest. Türgis on neid kaljuhaudu ikka päris kuhjaga. Igavikuelu tähtsust ei alahinnatud. Täpselt nii nagu Myra surnute linna koobastesse päris lähedale ei saanud, nii ei olnud ka mingit võimalust Dalyani kuningate hauakambreid kaema minna. Kuigi meie giid Serkan ütles, et sinna on täiesti võimalik ligi pääseda (no ma ei tea, kas just mägironimist harrastades) ning isegi kambrite taha minna. Peaaegu et oleksin paadist välja hüpanud...

hauakoopad Myras

ja peaaegu et identsed hauakoopad Dalyanis

Tänane Efesose varemeis linn sellist ahhaa-hetke ei tekitanud. Küllap on neid varemeid juba piisavalt nähtud või siis puudus sellel kohal minuga sisemine kontakt. Nagu alati, käin ma ja katsun kive. No, panen käe iidse kiviseina vastu ja kuulan. Kas räägib minuga või ei. Kivid räägivad täitsa teistmoodi kui puud. Energia on sootuks erinev. Efesos ei andnud miskit energiat. Nagu eestis poes olevad apelsinid – paks kest ja kuiv sisu. Aga – kasse oli seal see-eest kümnete kaupa ning nüüd on paraku nii, et kui keegi nimetab Efesose nime, siis kangastuvad minule hoopis kassid. Nurruvad. Oranžide silmadega.

Celsiuse raamatukogu Efesoses

naised 'bordellis' - sõna otseses mõttes :)

Efesose linna 'nullpunkt' ehk keskpaik koos ... kassiga 

Omaette elamus on aga muidugi bussisõit kitsastel mägiradadel, kuristik otse külge hingamas. Ja ega polegi suurt vahet, kas kuristikus loksuvad merelained või haigutab puid täis rägastik, hinge võtavad kinni kõik pisut äkilisemad kurvid ja käänakud. Tasase maa inimese kompleks arvatavasti. Kõik need hetkest hetke muutuvad imeilusad vaated ja kauguses kumavad mäeahelikud on kui sool minu veritsevale südamele – ahh, kuidas tahaks minna ja ronida, kõõluda nende oliivipuude vahel, eksida sinnasamma kitsekarjade keskele, kaotada ajataju... „Teate, ega ma ei taha teid selle informatsiooniga ju üldse piinata, aga te olete selle eest maksnud“, kostub maa peale tagasitoovalt bussikõlaritest. Ahjaa, ma olen ikka veel sellel Lüükia ringreisil ning see, mille eest on makstud, tuleb ka kõik vapralt vastu võtta. Tamam. 

Ringreisi pakett...

...tähendab seda, et hommikul kobistad end koos kompsudega bussi ning suurema osa päevast loksudki seal bussis ja imetled mägesid, kitsi ja muid suurepäraseid vaateid bussi aknast. Iga natukese aja tagant tehakse tualetipeatus, kusjuures tualett on ainult ettekäändeks, tegelikult ootab turiste majja sisenedes nännipood, milles tuleb säilitada külma närvi ja teha nägu, et rahakotti ei ole kaasas. Mis tegelikult on ka tõsi – kes see ikka wc-sse rahakotiga läheb. Kuna mina olen sellistes reisides täielik algaja ning mässaja pealekauba, siis on viimased kaks päeva kulgenud suht närviliselt. Esiteks muidugi on meid ’õnnistatud’ giidiga, kes põeb lobisemise sündroomi ja räägib meiega nagu pisut arengus mahajäänud pensionieelikutega, üritades meid bussis ümber paigutada võrdõiguslikkusele rõhudes... Ja teiseks – praegune situatsioon tõestab ilmekalt, et TULEB USKUDA ILMATEADET. Kui ikka netis on kirjas, et Kilpkonnarannal on keskpäeval sooja 13 kraadi, siis nii ka on... ei ole siin midagi, et Türgi ja soojem maa ja vahemeri ja nii edasi... 13 on 13 ja see tundub täpselt nii nagu Eesti 7 või 8... isegi tuulisem. Niiet kõik need kleiduskid ja muud hilpharaka riided võib vabalt kohvri põhja vedelema jätta, kui just õhtul ööklubisse ei lähe, ning ainsad soojemad riided tuleb üksteise otsa selga toppida. Ja viriseda pole mõtet, sest ega keegi ei käskinud ’hooajaväliselt’ kohale ronida. See hooajaväline on ikka päris mitu korda kõlanud – näiteks reedene Kilpkonnarand... no mis kasu sest jutust, et kilpkonnad muudkui tulevad ja munevad ja on looduskaitse all ja rand pannakse ööseks kinni, kui praegusel hetkel polnud rannas kilkonnadest mitte kilpigi järel! Mingi kilbi Mariell veest küll leidis, aga seegi oli ainult krabi oma. Vist. Rand ise oli muidugi ilus. Valge laevgi kenasti horisondil. Me siis otsustasime, et võibolla teist momenti ei tulegi, kiskusime jalad paljaks ja... ei läinud ujuma, solistasime niisama ja pärast kuivatasime oma poolest säärest märgi pükse. Pisut ikka tekkis seda puhkuse tunnet küll. No tegelt oli see tunne juba neljapäeval, kui me laevasõidule läksime. Otse loomulikult kuulus see ’ekstra’ tegevuste hulka, mis tähendab, et kui sa kodus oled rõõmustanud, et reis nii-väga-palju ei maksnudki, siis kohe esimesel päeval hakatakse sulle pähe määrima lisaekskursioone, kusjuures selle juurde käib seletus, et ’ega-teil-seal-muidu-mitte-midagi-teha-ka-ei-ole’. No viiakse teis vaesekesi hotelli ja siis peate seal kurvastama, kui teised lõbutsevad. Kuna minul rahapuud kodus ei ole, siis me Gretega otsustasime, et laevasõidule me lähme küll, aga igasugu veinidegusteerimise külad ja alkoholiga türgi õhtud jäävad meist seekord puutumata. Laevareis oli super! Meri. Kaljud. Koopad. Üleval laevadekil kõrvetav päike. Minu naised. Tohutu hulk pilte. Lõpmatuse tunne. Neid emotsioone ei saa rahas mõõta. Ning tänu taevale on senise kahe päeva jooksul neid ikka korjunud ja kuhjunud ning... seiklusjutt järgneb... nii nagu alati. Tamam. 

Reisifirmadel...

...ei olnud seni õnnestunud mind ära moosida kõiksugu sinisilmsete lubadustega elu parima puhkuse näol, kuni siis tänaseni... või õigemini üleeilseni. Kolmapäeva hommikul andsin koos oma girlfriendidega (ja nende boyfriendidega) lõplikult sõrme kuradile, ehk alustasin „puhkusereisi“ Türki. Kõigepealt muidugi teatas meile õrn naishääl telefonis, et me ei lenda tõotatud maale mitte hommikul vaid pärastlõunasel ajal ning lubas meie nördimuse peale midagi kompensatsiooniks välja mõelda. Kui me siis vapralt Tallinna lennujaama turvatsoonid läbisime ning viimast korda eestimaa wrappi mugisime, ei osanud me arvatagi, mis seiklus sellest kujuneb. Aga seikluseks läks peaaegu et kohe. No ootame me oma lennuki väljumise väravas ja imestame, et pardaleminek nagu peaks juba algama, aga ühtki ametnikku pole, kui möödub selline pisut torssis kohvikuneiu ja viskab mokaotsast „Mis te siin passite, teie lennuk väljub alles pool seitse!“ Oot-oot, mismõttes??? Nojah, ega ma ka nagu sõidaks esimest korda onju, ega ei või ometi tabloole vaadata, enne kui väravasse lähed. Muidugi polnd meie lennukist haisugi. See polnud isegi Türgist tulema hakanud veel. Järgmine hädakõne reisibüroosse. Ega need ka seal suurt midagi ei teadnud, arvasid, et lennuk ikka õhtuks kohale jõuab ja äkki saame ikka samal õhtul väike-aasia rannikule. Kompensatsiooniks pakuti meile tasuta toidukuponge. Nii me siis veetsime veel mõned tunnikesed armsas koduses Tallinna lennujaamas ja jälgisime äpi kaudu oma lennuki saabumist. Ja vaatasime hämmeldusega, kuidas Istanbuli lennukile kõigepealt pagas peale laaditi ja siis hetke pärast uuesti maha tõsteti. Arvatavasti oli see meie pagas... no ega pole ju vahet, kuhu lennata, kas Istanbuli või Antalyasse, üks Türgi kõik! Aga just siis, kui me olime jõudnud läbi arutada kõik pagasi kadumise ja taasleidmise variandid, nägime kauguses oma lennukit saabumas. Ja maandumas. Ja kogu see ootamisest tüdinud paarisajapealine reisiseltskond lubati ometi kord lennuki pardale. Minu girlfriendid said lõpuks kauaoodatud õhkutõusmise elamuse ja ega ma rohkem lennureisist midagi ei mäleta küll, sest uni vallutas mind kohe. Süüa igatahes ei antud. Antalyasse jõudsime pilkases pimeduses, kõik kohvrid olid alles ja täitsa terved ning isegi giidid ei olnud veel koju läinud ning ootasid meid koos bussidega. Kõige armsam oli muidugi türklasest giidi Serkani eestikeelne tervitus ning ette rutates pean ütlema, et Serkan esindab nüüd jällegi seda mehetüüpi, keda meie eesti naised äärmiselt sarmikaks kutsume. Mmmm. Aga kõigest sellest, mis viimasel kahel päeval Türgi pinnal toimus, pean ma kirjutama pisut hiljem, sest ma ei ole ju siin reisil üksi ning toakaaslase vajadustega tuleb arvestada, ehk – tuttu ruttu, homme on ka raske päev. Tamam. 

meie sarmikas kreeka-türgi segapäritolu giid Serkan 

Kuna eilne internetilimiit siin Läti pealinna kesklinna hotellis...

...sai läbi enne kui ma blogilehekülje üldse avada suutsin, siis tuleb mul täna mõtted tagasi keerata ja üritada alustada mitte tänasest vaid eilsest hommikust. Ega ma eriti ei mäleta küll, aga ma arvan, et me külastasime seda ’big ugly buildingut’, mille peale läti riik viimastel aastatel korralikult maksumaksja raha on kulutanud. Tegu siis uue rahvusraamatukoguga. Kaugelt meenutab... no mäge siis. Ma lootsin, et ehk sulatab sisemus mu külma skeptitsismi, aga kahjuks see külm avarus, uskumatult palju mõttetut sikisakilist ruumi ja kuhugi ära peidetud raamatukogu, ainult jahutas mu meelt. Ei aidanud ka kõige ülemiselt korruselt avanev imeilus vaade Riia linnale ning sinnasamma uhkesse üksindusse poseerima asetatud musta riietatud tiibklaver... võibolla kui ma mängida oleks tohtinud, siis... mine tea. 

Raekoja kellad, all vasakul rahvusraamatukogu kauguses sinetav figuur... sinna me suundume

vastupidine vaade raamatukogu kõrgeimalt korruselt

jaa, ka see eksponaat asub raamatukogus - piimapukk koos piimapütiga... mis seal sees on, jäi minule isiklikult saladuseks :)

Aga õnneks ootas meid pärastlõunal päeva komm. Sõna otseses mõttes. Läksime külla lätlaste rahvuslikule uhkusele – Laimale :) Eks nad muidugi pidid esimese asjana ütlema, et andke andeks eestlased, aga meie Laima on ainus šokolaadivabrik, kes teeb šokolaadi päris kakaoubadest... kuid sellest hoolimata oli käik ergutav. Pisut väsinud ning tõsimeelsetest comeniuslastest said hetkega ülisuurte kommidega totakaid pilte tegevad lapsemeelsed olevused. Kui siia lisada veel päris jabur catwalk video tarbeks, fotosessioon maailma lõbusaimas tualetis ning peata kanade moodi šokolaadipoes ringi tormamine, on pilt täiuslikust turistist maalitud. Õnneks piisab täielikult ühest tassist kuumast šokolaadist :)

ametlik reklaamifoto :)

see ON tualett ... päriselt ka 

Tänane hommik leidis mind varakult enne kõiki teisi alt hotelli kohvikust, kus ma kohvi ja mahla ja meloni ääres täielikult ajataju kaotasin... mis kaotasin... aeg seisis. Maailm liikus aegluubis. Aga siis tuli buss ja me rändasime hoopiski Bauskasse Motor Museumi. Nagu nimigi ütleb, oli tegu autohuviliste paradiisiga. Kõige suuremaks üllatuseks muuseumi giid, kelle sarnast ma teist enne kohanud pole – üliemotsionaalne, ilmselgelt venevastane (sorry – nõukavastane), legende ja lugusid ülihästi tundev ning kuramuse hea huumorisoonega. Võiks ju lihtsalt rääkida, et tegu on näiteks amfiibautoga, mis ehitatud sakslaste nõudmisel sõitma nii maa peal kui vees, aga... kui sinna juurde tõsise näoga rääkida, et „jajah, sõitis ta vees küll, aga kiirus nii umbes 10 km tunnis ja kujutage nüüd ette – sõda on ammu läbi juba, aga te ikka veel ujute vee peal sussa-sussa...“ 

ka see on Harley... Davidson... aastast 1946...

autohuvilise õndsusunenägu :)

selle amfiibautoga võib sõja maha magada või siis läbi magada või lihtsalt merele hulpima jääda 

fun... FUN... FUUUUUUUUN!!!

Pärast paari vabaduseminutit laste mänguväljakul, mis päädis minu keerutamisega karussellil, nii et kogu maailm mu kõlavat lauluhäält kuulda sai jälle... rändasime me nähtavasti ühe Läti kuulsaima, Rundale lossi poole. Kuulus muidugi, kui just praegugi BBC seal oma Sõda ja rahu filmib... mistõttu me muidugi suurt osa läänetiivast üldse ei näinudki. See-eest said comeniuse tšikid väga viksilt riietatud näitlejaid pildistada ja filmida (naeratuste ja silmategemiste saatel loomulikult). Ega ma ei ütle ühtki paha sõna – loss on ilus. Väga ilus. Eriti laemaalingud. Eriti valges saalis ilutsev valge klaver... mida ma jällegi mängida ei tohtinud – filmivõtted ju. Tsssss. Ainus probleem selles, et kuigi meie giid tundus olevat tohutute teadmistega ja oma töösse armunud, ei suutnud ma kuulata peaaegu ühtki tema sõna ning meelde ei jäänud mul midagi muud peale selle, et enamik asju on ’copies of the original’ või siis ’original copies’... 

no selline hardushetk siis... 

veidi hellust ja armastust :)

supermodelli fotosessioon Rundale lossis

eks ma hiljem vaatan hardusega BBC Sõda ja rahu ja meenutan seda kaunist noormeest... 

valge saali valge klaver... jäi minust puutumata

Tuleb hakata giidide kuulamist harjutama... Sest üsna sama juhtus meie tänases viimases peatuskohas – Bauska ordulinnuses. Mulle üldiselt meeldivad need vanad kindlused isegi rohkem kui uhked lossid. Bauska linnus tundus väljast jube ahvatlev, no võrreldes näiteks rahvusraamatukoguga... aga sees – ei olnud midagi. Sõna otseses mõttes. Ahjud. Kahhelahjud. Mõned toolid. Kuhu ei tohi istuda. Ja siis – smaili kiviseinal. Kleepisin endale selle smaili ette ja tõin hotelli kaasa. Loo moraal – ära kunagi otsusta välimuse järgi ning.. ega kedagi eriti ei huvita, mida sa arvad või tunned. Ole omaette. Maailm liigub ikka nii nagu sina tahad. You are what you think you are and with your thoughts you make the world around you...

 

Hommikune Riia linn...

... tervitas meid korraliku kevadise lumetormiga, mis tõsi küll üsna ruttu märjalt raskeks vihmasajuks üle läks, aga sellest täiesti piisas, et meie lõunaosariikidest pärit projektikaaslasi näost kaameks ehmatada. Õudusega küsisid nad – ega ometi maikuus Eesti sellist asja ei juhtu? Pidin neile lohutuseks rääkima aastast, mil 10. mail korralik lumi maha sadas... Aga kooli vallutamine õnnestus meil jällegi suurema vaevata. Nii tore on näha leidlikkust projektiasjade eksponeerimisel ning projektitööde tegemisel, mis mul tegelikult üha rohkem tibutagi selga tekitab, sest millegi uuega tuleks ju üllatada ka maikuus meile saabujaid... Loodetavasti mitte ilmaga, sest läti kohalik tänane kliima ei soosinud meid küll üldse mitte. Kuigi turu peal ringi jalutamine ei pane mind niisamagi vaimustusest kiljuma, siis juhul kui väljas valitseb ’burgaa’ ei kuulu ’bazaar’ kohe kindlasti minu esmaste valikute hulka. 

teeme tööd

kes veel ei tea, sellele... paberil ja siniseks!

Pärastlõunal Jurmalasse jõudes asi õnneks veidi siiski paranes – no suvituskoht ikkagi, võiks ju nagu arvestada sellega, et me pisut varajased linnukesed ja tahaksime Läänemerre varbaid kasta. Tegelt me siiski ei kastnud – veest jalutasime küll läbi, sest kuidas sa muidu vikerkaart peopesadele püüda saad ja merekarpe liivast nokkima ulatad. Vesi oli külm. Suplusetteaste jäi ära. See-eest sai kilpkonna seljas ratsutada, vaadata vanu filmiklippe ajast, mil inimesed hobustega veetavate suplusvagunitega ujumas käisid (ikka täisriietuses muidugi), valgusmuuseumis ääretult omapäraseid kunstiteoseid imetleda – selliseid, mis valguse muutudes ise ka muutuvad, tuues välja maali salajase komponendi, ning mida pole mingit mõtet pildistada, sest ei ükski pilt ega video ei suuda edasi anda seda tunnet, mis nende maalide keskel seistes ja muusikal endast läbi voolata lastes, sinus tekib... 

püüame vikerkaart

metalli- ja kiviatraktsioone on Lätimaal nigu seeni pärast vihma 

Ja just siis, kui ma mõtlesin, et Jurmala atraktsioonid on end ammendanud ning meid lasti lihtsalt männimetsa rüppe viimast värsket õhku ahmima, ootas mind ees päeva kõrghetk. Männimetsa varjus peitis end metallist vaatetorn, mille otsa andis ikka ronida ja mille iga korruse läbimise järel ma iseennast siunasin, sest olin ju kaamera bussi jätnud... Torni tipus võis tunda, kuidas kõigub nii torn kui kogu maakera. Vaade oli super. Nii alla kui üles kui ümberringi. Parim koht kõrgusekartuse ravimiseks. Taas kord kerkis kurgu alla igatsus glaideriga minema liuelda... teeks ühe lennu maailma kohal, kaeks neid kivimurde ja mägesid ülaltpoolt, hõljuks lainete kohal kõrvus kajakate naer... 

maa ja taeva vahel... hoides veel paaniliselt maast kinni... mine tea, äkki lähebki lendu... 

Homme lähme kaema lätlaste miljonimaja -  kuuekümnendate projekti järgi alles äsja ehitatud rahvusraamatukogu, mis andke andeks, näeb väljaspoolt küll kuradima kole välja, aga egas välimus pole tähtis, onju... loeb ikka süda sees... Praegu aga mängin ma vaikselt Härra Uba, üritades läpakaga hotellitoast internetti üles leida...