Tervisetõendi pikendamine...

...tavaliselt miskit raketiteadlase intelligentsust ei nõua. Lipsad esimesse ettejuhtuvasse röntgenisse, lased oma rinnad ära kiiritada, saad miski paberi, kus ebamääraselt midagi kirjas, astud sisse perearsti juurde, kes sulle korraks pilgu heidab, paberid ära võtab ning tõendi peale kirjutab – lubatud töötada õpetajana, pitsat alla ja asi korras. Jaa. Kõik see värk keerdub aga pea peale, kui sa käid iga päev sellises kohas tööl, mis esiteks asub lähimast röntgenist üsna kaugel, kusjuures röntgen töötab aint näiteks ühel päeval nädalas ja sedagi pisut kauem kui lõunani, sinu töökoht on aga selline, kust puududa ei tohi ja kui tohikski tunnikese pausi panna, siis jala sinna röntgenisse kohe mingi valemiga ei jõua. Rääkimata siis sinu perearstist, kes resideerub sootuks teisel pool eestimaa otsas ning kelle telefonitunnid on pidevalt hõivatud niiet sidekanalite teel perearsti kättesaamine nõuab isegi rohkem tehnilist taipu kui raketiteadlasel. Kuna meie kollektiivi naised olid kõik oma kõlblik kuni ületanud (ikka tõendil, mitte päriselt), siis me otsustasime, et me ei hakka miskit nalja tegema, teeme hoopis kollektiivse invasiooni Mustvee röntgenisse. Helistasime muidugi ette, et vot sel neljapäeval see kell on kõik Lohusuu naised ukse taga rivis ja paluks teha ruttu, sest aeg on kallis. Jätsime oma lapsukesed üheks tunniks iseseisvalt tööle (no ikka paar õpetajat jäi majja ka, need kel parim enne möödas veel ei ole...) ja panime Mustvee pole kimama. No mida sa kimad, kui on teeremont ja ega siis otse loomulikult läheb foor otse nina ees punaseks kogu oma 5 minutilise ooteajaga... Kohale me siiski jõudsime, kõik see naine. Kui tuli minu kord sisse minna, siis mina seaduskuuleliku kodanikuna hakkasin ikka eesruumis kohe lahti riietuma – teada ju on, et rind tuleb paljaks võtta. Ise mõtlesin küll, et mida asja see paljaksvõtmine nüüd kitsukeses koridoris akna all peaks aset leidma. Lühinägelik nagu ma olen, jõudsin ikka tükk aega paljaste tissidega akna all seista, enne kui märkasin, et kohe akna ees on sõidutee serv ning seal parkiv auto mitte meie enda oma ei olnud, vaid mulle vaatas vastu rooli taga istuv ja täitsa avalikult muhelev meesterahvas. Ups. Rinnad kinni ja nurka häbenema. Aga siis tuli röntgenitädi ja ütles – võtke rinnad paljaks ja tulge siia. Läksin. Ei ole mind enne veel niimoodi venitatud ja sikutatud ning vastu külma aparaati litsutud nagu sel korral. Nomaitea, kuidas need suurte rindadega naised sinna vastu küll pannakse, kui mind mu äbarikega niimoodi litsuti... Igatahes lubati mul hetke pärast ikka hingata ka. Ja pildid saime kõik tehtud. Kuna aga arstikitlis mees käis uksest muudkui sisse-välja ja piltide tegija talle vahelduva eduga neid pilte ette söötis, siis ei ole ma üldse kindel, kas minu kaardi juurde ikka said mu enda väiksed kopsud või hoopis kellegi teise omad, sest kaardi enese peale oli ilusate suurte tähtedega kirjutatud Rainepuu Linde. Mina igal juhul saatsin oma kaardi samamoodi koos teiste naiste omadega kohaliku Lohusuu perearsti juurde – no asi see tal kümme eurot sisse kasseerida ja minugi tõendi peale tempel lüüa. Ega erilist vahet pole, kelle ebamäärased varesejalad seal tõendi peal on... 

Sirp ja vasar number 26 aastast 1987...

...tegi täna tuletoomise ajalugu minu pliidi all. Tundsin end peaaegu et pühaduse rüvetajana. Ise ma ju oma väikeste käekestega need eesti kultuuriloo kajastajad kunagi aastakäikude kaupa punti sidusin. Siiamaani tundsid nad end turvaliselt rohelise toa kapinurgas. Tõele au andes, ei ole see muidugi esimene kord, mil ma neid sirbikesi päevavalgele kisun. Suvel grillisütitajaks mõeldud uuema aja Sirp, (ilma vasarata siis) aastast 1999, päästis end lausa viimasel hetkel, sütitades puude asemel hoopis rüvetaja enda südame esikülje looga „Identiteetide platoo“. No kuidas sa viskad tulle lehekülje, kus mustaga valgel kirjas – „Millegi identiteet edastab selle nähtuse või eseme seotust ajalooga. Veelgi täpsemalt aga ajaloo kirjutamisega. Ajalugu ise (kui me võtame näiteks maailma ajaloo) baseerub tõenäoliselt vägivallal. Samamoodi on ajaloo kirjutamine vägivald sündmuste kallal.“ (Erkki Luuk, Sirp 28.mai 1999).

Ma olen seda vägivalda vist kohe päris kõvasti kasutanud. Arvestades minu blogisissekandeid, mis peegeldavad päris minu isiklikku seisukohta nii mõnegi asja ja teema suhtes, rääkimata tegelikest sündmustest, loodan ma südamest, et keegi neid aastakümneid hiljem netiavarustest üles ei kaeva – ajaloo kajastamise üllal eesmärgil siis. Saaks päris kentsaka ettekujutuse. Umbes nagu ma ise, lugedes muinasjutte püramiidide ehitamise tehnikast või sellest, kuidas iidsed druiidid Stonehenge’is veriseid riitusi läbi viisid. Yeah right. Aga kui nüüd tagasi tulla hävitusliku poole peale, siis olen ikka süüdi küll. Alles eelmisel suvel viisin kastide kaupa Keele ja kirjanduse aastakäike vanapaberisse, rääkimata nõukogude aja kuldsest kirjandusest ja patriotismist nõretavatest väljaannetest. Ega süda eriti ei valutanud ka. Mul siiamaani töötuba paksult raamatuid ja perioodikat täis, niiet vahel ära eksivad armukesed arvavad hommikul ärgates, et nad on mingil meeltesegadushetkel raamatukokku sattunud. Tegelt on ikka mõnus, kui ajukurdude vahel hakkab piiksuma mingi fraas kusagilt raamatust ning kuna eestikeelset kirjandust tuleb netist ikka veel tikutulega taga ajada, siis on hea, kui veidike aega riiulite vahel kõõlumist päädib õige raamatu ja vastava katkendi leidmisega. Jaa-jaa, see puue on mul veel ka – kuulen peas kellegi teise kirjapandud sõnu ja lauseid... ja vahel on selline imelik tunne, eriti kui oled omast arust midagi päris head kirjutanud, et novotneidsõnujalauseid on keegi küll juba kusagil-kunagi öelnud. Eksole. Palju meil neid sõnu eesti keeles ikka on. Miski 125 tuhat heal juhul. Ning nagu mainitud leheartiklist lugeda võis, on neistki suur osa sõnu juba ’poliitiliselt ebakorrektseks’ kuulutatud. Iga päev räägime lastele, et on asju, mida ei sobi öelda. No ei tohi noh. Kujutad sa ette, et rüblikud jooksevad mööda koolimaja ringi, lajatades üksteisele – liiguta oma perset kiiremini, mis sa mölutad siin jalus, mul tuleb kusi püksi... Ei-ei-ei-ei... on ilusad sõnad ja on koledad sõnad. Tsensuur peab käima kogu aeg. Ja identiteetide platoolt ilmub meile identiteet kui moraliseeriv seisukoht, kui õpetus sellest, mis on ’õige’ ja mis on ’vale’. Mis laias laastus tähendab seda, et rohkem ma oma rohelisest toast neid väärikalt vananevaid Sirpe (ja vasaraid) enam tulehakatuseks näppima ei lähe. No mida ma siis muidu omaenese vanaduses lugema hakkan :)

Vaikus on olnud...

... nii kõrvulukustav, et tuleb vägisi muusika tagasi mängima panna. Nii retoorilise märkusega alustan siis oma ’uut blogihooaega’. Ega see kergelt ei tule. See muusika, ma mõtlen. Peas valitseva virrvarri korralikult failidesse ja kaustadesse paigutamisega läheb veel aega. Sestap ei puutu praegu seda, mis hinges kripeldab, vaid tegeleks hoopis lõbu ja naeruga ehk kirjeldaks meie tänast sügismatka Lohusuu kooliga. Esiteks juba see mõte – minna kogu kooliga matkale – pani nii mõningaidki kulme kergitama. Seejärel hakkas tulema nigu vändrast saelaudu – oh jummel, siis ma pean nii palju suppi teile sinna saatma ju... aga mis siis ikka saab kui väikesed ära väsivad... jessas, sinna Sidani kivini on ikka nii palju maad ja tee on porine... Aga. Kõigutamatu nagu ma olen, ajasin oma jonni ja nõudsin, et lapsed isegi veel oma supikausid ja teetopsid kaasa võtaks :) no matkale minek ju :) Nali naljaks, aga tegelt ma ootasin täitsa täna hommikul küll kella kuue paiku telefonikõnet, et Raine kuule kas me ikka lähme matkale kui nii udune taevas on või hoopis teeme tavalise koolipäeva! Läksime. Matkale. Jube udune oli küll, täpselt siili multika tunne tuli peale, et niipea kui õpetaja natuke kaugemale ette jõuab, siis lapsed hüüavad – uuu, uuu, õpetaja Raine, kus te olete! Ühtki müstilist hobust udu seest siiski välja ei kapanud ning kuni esimese peatuspaigani elektriliinide all kulges kõik plaanipäraselt. Natuke hirmus ju oli, eriti kui arvestada meie hiljutist päikese protuberantsi hiigelpurset, mis nähtavasti täna-homme kusagil virtuaalkeskkonna segamini keerab... Aga me selle pärast ei muretsend. Kuigi jah, ikka kentsakas on vaadata küll, kuidas lapsed metsa serval maha istuvad ja kohemaid oma väikesed vidinad taskust välja korjavad ning virtuaalkeskkond nad alla neelab... Täna me neid siiski üritasime päästa, tehes põnevaid mänge ja näidates näpuga looduse poole. Teada värk, et pole midagi paremat ühest korralikust naeruseansist! Teise peatuspaiga juures selgus, et minu pöidla ja väikese näpu siruulatus on peaaegu kõige pikem – jäi alla aint kahele suurele mehemürakale üheksandast klassist, aga no selge, neil on muud asjad ka pikemad! – ning puu ümbermõõdu mõõtmine käib sõrmevahe ulatust teades imelihtsalt. Sammu pikkusega nii kerge ei ole ja silmamõõtu pole mõnel meist ikka üldse, kuidas muidu seletada fakti, et üks hindab vahemaa pikkuseks 25 ja teine hoopis 60 meetrit :) aga harjutamine teeb meistriks, eksole. Pärast teist peatuspaika läks matk põnevaks. No ma olin ikka kodutöö eelnevalt ära teinud, ehk siis raja eelmisel nädalal ühe korra läbi sõitnud. Ja ma olin üsna kindel, et tean, kuhupoole minna tuleb. Samas on mul ääretult suur respekt Lohusuu põliselanike suhtes, kes mulle tõemeeli väidavad, et minu pakutud tee pole õige ja tuleb hoopis teises suunas minna. No selge see, et see teine tee osutus valeks... pärast kahte kilomeetrit vales suunas marssimist kamandasime kõik see mees tagasi ristmikule... õppetund mulle – kui ma milleski sada prossa kindel olen, siis ei tohi sellest taganeda :) Aga mis matk see ikka on, kui vahepeal valesti ei lähe! Ja mis siis sellest, et 12 kilomeetri asemel hoopis 15 kõndida saab. Äge ju! Lapsed olid nii vaprad, eriti pisikesed. Suurtega on ikka nii, et kuna nendele mõjub tunduvalt suurem maa raskusjõud, siis on ka liikumine raskendatud, eksju... Igastahes jõudsime me lõpuks selle koha peale, kust pidi minema rada kuulsa Sidani kivini. See mingi suur kivimürakas, jääajast või kusagilt sealt. No pole kivi. Pole rada ega midagist. Sel ajal kui meie teadjanaised metsas kivi taga ajasid, õnnestus meil teha hunnik selfisid ja poolselfisid ja proovida usalduskukkumist (no see, kui lased end kukkuda ja usud, et sinu taga olev isik püüab sind kinni). Lõpuks kostus metsast meeltu kisa, mis tähendas mitte seda, et karu ajab taga, vaid hoopis seda, et kivi on leitud ja meil kõigil tuli läbi padriku hääle suunas komberdada. Kivi osutus väiksemaks kui ma ette kujutasin, aga noh, nüüd on ta nähtud. Linnuke kirjas. Lapsed kodukohaga tuttavaks tehtud, lõbus päev looduses veedetud, juustest umbes kümmekond põdrakärbest kinni püütud, jalad villis, tossud puru, püksid porised, lihased valusad... oot-oot, need viimased remargid minu kohta küll ei käinud... :)

Ma kohe päris kindlasti ei usu...

...kõiksugu karmavõlgasid ja ennustamist ja seda, et kõik kuri saab kunagi karistuse ning see, mis teed, tuleb sulle endale ringiga tagasi. Need on muidugi head ütlused rahustamaks värisevat südant ja rahutut meelt. Eriti kui midagi juhtunud on. Ja eks juhtub kogu aeg. Seda juhtumuste rada meie ümber võib näiteks eluks nimetada. Aga tegelt ka, tulin ma tagasi sealt nädal aega kestnud laagrist, kus juhtus apsaluutselt nii head kui halba ja emotsionaalse raputuse sain ma kindla peale kätte jälle. Nüüd siis maitseme järellainetust. Esimene tuli Õhtulehe artikli näol, millest (käsi südamele pannes) olid mõned meist juba mitu laagripäeva teadlikud, sest teatud asjad ei allu kontrollile. Piinlik on. On jube häbi, et meil leidub ajakirjanikke, kes asjasse tegelikult süvenemata fabritseerivad kokku hapukurgiloo kellegi anonüümseks jääda sooviva pirtsaka eestlase halamise peale, rikkudes niimoodi võibolla igaveseks raha omavate asutuste soovi midagi meie laste heaks korraldada. Ma ikka vahetevahel loen seda kollast ajakirjandust ja imestan iga kord – sellisel moel me eestlased siis tahamegi ’tähelepanu vigadele juhtida’. Laimates, näpuga näidates, fakte mitte kontrollides, söötes anonüümsetele kommentaatoritele ette mahlaka lihatüki kellegi kintsust ja nautides nende arust ära järamist. Pärast on hea pihku itsitada – las asjasse puutuvad isikud nüüd üritavad seda lihatükki kätte saada, mulle äkki kukub mingi hea sõna ülemuselt, mine tea, äkki saan tulemuspalka, kommenteerijate arv ju muudkui tõuseb... Kui palju üldse seda niinimetatud TÕDE meie ajakirjanduses leidub. Mis aitaks inimesel vahet teha õige ja vale, isetehtud ja plagiaadi, väärtusliku ja kitši vahel? Kaine mõistus? Misasi see veel on... Täna me ju tähistame oma suurt vabaduse taaskasutamise õigust, eksole. Oi meil seda vabadust nüüd on – vabadus ahnitseda, valetada, varastada, õiendada, viriseda, mustata, nuga selga lüüa... Täitsa väärt oleme me oma riiki sellisena nagu ta on. Mina kaasa arvatud. Täna sain kurja kirja oma raamatupidajalt – kujutate ette, mul siiamaani kevadel söödud toidu eest maksmata. Maksa oma võlad! Kõlab kurjalt, kas pole. Peale selle on mu vasaku silma pisaranääre ummistunud ning silm paistes nigu oleks peksa saanud, paremasse jalatalda sain suure pinnu ning kuna silmanägemine on na kehvake, siis välja ka ei näe võtta... Karmavõlad? Pigem elu. Ja ta kuramus kipub olema just nimelt selline nagu su ümber olevad inimesed selle teevad. Tõmba end või ribadeks. Millest võib teha näiteks järelduse - elu on nii pagana fantastiline, et võtab hingetuks :) 

Olen juuksejuurteni väsinud

Möödunud nädalal üleelatud emotsioonid, saadud kogemused, inimenergiate võnkumised ja sünergia on minust üle kihutanud nagu sada metsikut Mongoolia stepihobust. Veel alles paar tundi tagasi suutsid minu ajukäärud enda embuses hoida korraga ainult ühte mõtet, mis on minu puhul ikka äärmiselt ärevusttekitav... Pärast kiigul lebotamise hetke ning koduste häälte kuulamist tundub, et asi hakkab siiski paranema. Sõrmeotsad kibelevad juba klahvidele ning silme ees ei olegi enam täielik virvarr. Küllap saab must siis veel asja. Ei pigistanudki see keelekümbluslaager päris kuivaks. Ega mul polnud ju muidugi halli aimugi, millesse ma end mässinud olin. Minu ainsaks enese ärarääkimise võlusõnaks oli Comenius, mida ma endale nagu mantrat nina alla mõmisesin, no ikka stiilis – kui sa oled suutnud kolm comeniuse projekti ja kümneid välisreise edukalt ära teha, mis siis see nädalane keelelaager ära ei ole. Ega ei olnudki. Statistiliselt võttes tekkis mul kolme uue kolleegiga viiest super hea klapp, vahepeal mõistsime üksteist lausa mitte poolelt sõnalt, vaid enne sõnu... Laagriboss oli viimase peal tšikk. Laagrikoht ise super fantastiline ja tsivilisatsioonist võimalikult kaugel asuv (noh et lastel poleks kuhugi põgeneda ja kui nad appi karjuvad, siis keegi ei kuuleks nagunii!). Süüa sai palju ja hästi, peaasi, et hiljaks ei jäänd, sest nagu eesti vanasõnagi ütleb – kes hiljaks jääb, see sööb seda mis järgi on jäänud... Kohvi anti nõudmisel apsaluutselt kohe. Maapiimaga kusjuures! Ahh, ma pole maapiima nii kaua saanud... Laagrist osavõtnud lapsed olid ägedad, vahvad, nunnud (eriti väikesed leedu poisid, kelle pruunid silmad ja armas naeratus püsivad mu südames veel kaua-kaua, nuuks...). Külalisesinejaid oli samuti kapaga, enamus täitsa ’päris’ ameeriklased – kõige VIPim persoon ehk USA saatkonna suursaadik Eestis; siis hetkel Paides elav Alaskalt(!) pärit õpetaja; ’real marines’ ehk maakeeli päris ameerika merejalaväelased, kelle enesekaitsetehnika õpetuse peale väikesed poisid koheselt arust ära läksid; Pärnu monoteatrite festivalist osavõtvad kaks ameerika näitlejat - kellest üks kaasa teinud seriaalis Law and Order ning teine juhendanud Michelle Pfeifferit, mitte et need faktid oleks mingit muljet avaldanud kohalolnud eesti-läti-leedu 13-aastastele :) And last but not least – minu enese kõige suurem elamus ja emotsionaalne šokk – Philadelphias resideeruv kirjanduse õpetaja, kes mingid aastad tagasi Nõo gümnaasiumis õpetajate vahetusprogrammi raames õpetajaks oli. Oi kuidas mulle meeldib vaadata professionaali töötamas. Sellest kvaliteetsemalt veedetud aega pole olemas. Suure kurbusega pidin tõdema, et ta on väliskõneleja ka Pärnus augusti lõpus toimuval inglise keele õpetajate seminaril, kuhu mina muidugi minna ei saa, sest mul on sel ajal hoopis teised kohustused... Elu mängib minuga vingerpussi kogu aeg. Julmalt. No vähemalt sai eile õhtul hüvastijätudiskol kohe lausa südamest tantsida. Minu vaesed vanuritest kõlarid – julm oli see tümps, mis teist läbi lasti, aga vastu te pidasite! Nüüd peaks vist kuuks ajaks puhkuse võtma... 

minu kaks kõige armsamat ja parimat tantsupartnerit - Benas ja Daniil 

Kuidas mõõta...

...energialaengut, mille oled saanud, kohtudes täiesti ootamatult oma järjekordse sugulashingega. Kuidas hinnata esimest pilku inimese poole ja tunda oma sisemuses, et sa oled temaga kuidagimoodi seotud. Piiluda silmanurgast ja hoida distantsi, et siis sobiva momendi saabudes luua silmside ja astuda otsekontakti. Ahh, selliste hetkede nimel tasub oodata kuid ja aastaid... ja pole midagi, mis soojendaks südant rohkem, kui äsjaleitud sugulashinge silmist vastu peegelduv tunne – meie kaks siin universumi täpikeses praegu ja sel hetkel ja ei midagi muud ei aega ei inimesi... Pilves. Öö möödus psühhedeelsete unenägude kaisus, ajukäärdude fantaasialennu müstiliste kujundite embuses. Nüüd ma siis istun siin oma hingeliigutaja vastas, varjudes arvutiekraani taha, püüdes mitte jõllitada tumepruunidesse silmadesse ja et mitte rääkida liiga palju, kirjutan samal ajal oma blogijuttu. Life is wonderful. Thank you so much. 

Raine, kas sa oled vampiir...

...võtad kogu oma energia lastelt? – nii karmi kommentaari osaliseks sain ma täna pärast oma sooloetteastet. Minu läbi viia oli täna poolteisttundi kestev õpetuse osa, mille teemaks valisin loomulikult muusika ning selle meediumi jõud maailma muutmisel. Olin üliemotsionaalne nagu ikka ning kui ma midagi seletan, siis teen seda ilmekalt nagu esineks draamaetenduse lavalaudadel. Ühesõnaga – olin oma tavaline õpetaja-mina. Panin lapsed-õpetajad kuulama, tundma ja kaasa tantsima. Üks laagri kolleegidest tuli mind pärast pisarsilmi kallistama ja tänama, teine lausus mokaotsas sissejuhatuse kommentaari. Tundsin end paugupealt kaitsetuna, murust madalamana. Kas tõesti? Äkki tõesti? Jumala eest, kas ma tõepoolest imen oma lapsed tundides energiast tühjaks, selle kõik endasse ahmides, ise end seejuures suurepäraselt tundes ja viskan lapsed seejärel tühjade ilmetute kestadena uksest välja. Kuidas ma küll olen siiani elanud illusioonis, et hoopis annan lastele energiat ja jõudu, süstides neisse positiivsust ja eneseusku, et kõik on võimalik, kui nad ainult ise tahavad. Lootnud, et nad mingilgi moel haakuksid minu emotsionaalse oleku sappa, ärkaksid letargiast ning tunnetaksid endast läbi voolava universumi võnkeid. Või siis oli tegu vana kooli kibestunud pedagoogi, kes ise end laste ees kunagi niimoodi vabalt ja vahetult tunda ei suuda, sarkastilise märkusega, nagu mu teised sõbrakesed, märgates mu kohmetumist, mind hiljem lohutama tulid. Küllap on tõde kusagil vahepeal ning ega ma nii päris täpselt ei teagi, kas ma peaksin seda tõde nii väga hoolikalt otsima. Olen alati usaldanud oma meeli ja instinkte. Silmaklappidega hobustele kuulub minu sügavaim kaastunne...