Sirp ja vasar number 26 aastast 1987...

...tegi täna tuletoomise ajalugu minu pliidi all. Tundsin end peaaegu et pühaduse rüvetajana. Ise ma ju oma väikeste käekestega need eesti kultuuriloo kajastajad kunagi aastakäikude kaupa punti sidusin. Siiamaani tundsid nad end turvaliselt rohelise toa kapinurgas. Tõele au andes, ei ole see muidugi esimene kord, mil ma neid sirbikesi päevavalgele kisun. Suvel grillisütitajaks mõeldud uuema aja Sirp, (ilma vasarata siis) aastast 1999, päästis end lausa viimasel hetkel, sütitades puude asemel hoopis rüvetaja enda südame esikülje looga „Identiteetide platoo“. No kuidas sa viskad tulle lehekülje, kus mustaga valgel kirjas – „Millegi identiteet edastab selle nähtuse või eseme seotust ajalooga. Veelgi täpsemalt aga ajaloo kirjutamisega. Ajalugu ise (kui me võtame näiteks maailma ajaloo) baseerub tõenäoliselt vägivallal. Samamoodi on ajaloo kirjutamine vägivald sündmuste kallal.“ (Erkki Luuk, Sirp 28.mai 1999).

Ma olen seda vägivalda vist kohe päris kõvasti kasutanud. Arvestades minu blogisissekandeid, mis peegeldavad päris minu isiklikku seisukohta nii mõnegi asja ja teema suhtes, rääkimata tegelikest sündmustest, loodan ma südamest, et keegi neid aastakümneid hiljem netiavarustest üles ei kaeva – ajaloo kajastamise üllal eesmärgil siis. Saaks päris kentsaka ettekujutuse. Umbes nagu ma ise, lugedes muinasjutte püramiidide ehitamise tehnikast või sellest, kuidas iidsed druiidid Stonehenge’is veriseid riitusi läbi viisid. Yeah right. Aga kui nüüd tagasi tulla hävitusliku poole peale, siis olen ikka süüdi küll. Alles eelmisel suvel viisin kastide kaupa Keele ja kirjanduse aastakäike vanapaberisse, rääkimata nõukogude aja kuldsest kirjandusest ja patriotismist nõretavatest väljaannetest. Ega süda eriti ei valutanud ka. Mul siiamaani töötuba paksult raamatuid ja perioodikat täis, niiet vahel ära eksivad armukesed arvavad hommikul ärgates, et nad on mingil meeltesegadushetkel raamatukokku sattunud. Tegelt on ikka mõnus, kui ajukurdude vahel hakkab piiksuma mingi fraas kusagilt raamatust ning kuna eestikeelset kirjandust tuleb netist ikka veel tikutulega taga ajada, siis on hea, kui veidike aega riiulite vahel kõõlumist päädib õige raamatu ja vastava katkendi leidmisega. Jaa-jaa, see puue on mul veel ka – kuulen peas kellegi teise kirjapandud sõnu ja lauseid... ja vahel on selline imelik tunne, eriti kui oled omast arust midagi päris head kirjutanud, et novotneidsõnujalauseid on keegi küll juba kusagil-kunagi öelnud. Eksole. Palju meil neid sõnu eesti keeles ikka on. Miski 125 tuhat heal juhul. Ning nagu mainitud leheartiklist lugeda võis, on neistki suur osa sõnu juba ’poliitiliselt ebakorrektseks’ kuulutatud. Iga päev räägime lastele, et on asju, mida ei sobi öelda. No ei tohi noh. Kujutad sa ette, et rüblikud jooksevad mööda koolimaja ringi, lajatades üksteisele – liiguta oma perset kiiremini, mis sa mölutad siin jalus, mul tuleb kusi püksi... Ei-ei-ei-ei... on ilusad sõnad ja on koledad sõnad. Tsensuur peab käima kogu aeg. Ja identiteetide platoolt ilmub meile identiteet kui moraliseeriv seisukoht, kui õpetus sellest, mis on ’õige’ ja mis on ’vale’. Mis laias laastus tähendab seda, et rohkem ma oma rohelisest toast neid väärikalt vananevaid Sirpe (ja vasaraid) enam tulehakatuseks näppima ei lähe. No mida ma siis muidu omaenese vanaduses lugema hakkan :)