...ei
tea mitte kunagi, mis ees ootab. Iga uus päev on nagu kingitus. Tundmatu ja
salapärane. Täna hommikul näiteks avastasin postkastist kirja maailma otsast
(no kus mujal see Austraalia ikka on) palvega tõlkida üks luuletus. Pahaaimamatult
avasin kaasapandud lingi ja... tardusin. Ei, ei olnud viirus ega pornolink ega
üldse midagi sellist. Oli imekaunis klaveripala mille all Virve Osila luuletus
Ema. Ja jättes kõrvale fakti, et mu silmad vaevu läbi pisarate üldse midagi
seletasid, rääkis see luuletus minuga... mis rääkis, see karjus mulle näkku. Inglise
keeles. Muidugi ma tõlkisin selle kohe ära. Ühe hingetõmbega. Ja nii ta jääbki.
Sest ma ei kujuta ette, et suudaksin seda ’lihvida’. Sest see ei olnud
luuletus... see oli tunne... selline tunne:
One night there was a sudden
light inside my room
My mother came from land so far
beyond
And smiling to me asked to stay
a while
To rest her feet by sitting on
my chair
I felt so happy as my mouth got
dry
I was a child again with
pigtails in my hair
She took new bows, so bright
and red
And made my hair, like heaven
it felt to me
Then out of her pocket she took
a piece of black bread
I ate it all, best food there
is to be
Mom said – don’t stay in
grief, my daughter dear
And I can come again, stay
near...
By saying so, she disappeared
Into the morning mist without a
sign
I tried so hard to hold back
tears
So I could see my mother yet
another time
Eestikeelne originaal kõlab selliselt:
Ühel öösel valgeks läks mu tuba
Ema külla tuli mälestuste maalt
Naeratades palus, tütrekene luba
Veidikeseks toolil jalgu puhata
Suurest rõõmust kuivaks läksid huuled
Jälle lapseks sain, kaks pikka patsi peas
Ema lehvid võttis punased ja uued
Palmikusse punus, küll see oli hea
Siis ta taskust võttis kääru musta leiba
Oi see maitses hästi, kõik ma ära sõin
Ema ütles: tütar, ära leina,
Siis ma jälle külla tulla võin
Ja ta kadus hommikusse uttu
Ei ma näinud kuhu suundus memme tee
Tagasi ma hoidsin kõigest hingest nuttu
Et mu ema saaks mind külastada veel (Virve Osila)
Life works in mysterious ways. You never know in the
morning what the day can bring to you. This morning I had a letter waiting for
me in FB (from Australia of all places) with the request of translating a poem.
Without suspicions I opened the attached link and... froze. Nope, it wasn’t a
virus or some porn movie or anything of the sort... it was a wonderful piece of
music accompanied by the poem about mother (author Virve Osila). In spite the
fact that I could not see much through tears, this poem spoke to me... in
English... of course I translated it. In one breath. To my own mother...
