Käisin ma üle hulga aja...

...jälle rahvatantsutrennis. No algus läks muidugi metsa, sest mis sa ikka kohe higistama hakkad, kui naisukesi pole sel aastal veel näinud ning korralik kallistusmaraton tuleb kõigepealt üle elada. Käsivarred kuumaks köetud, otsustas meie armastatud ’dirigent’ meie peal taas kord nende absoluutselt-üksteist-meenutavate muusikapaladega Kuldvillakut mängida – no et kas keegi arvab vahepeal ära ka, mis tantsu parasjagu vihtuma peaks. Mind toovad need kamaaruskad alati maa peale, meenutades valupistega südames, et minu muusikalisest kuulmisest pole kõige vähematki kasu, kui tegu seltskondlike rahvatantsulugudega... Aga kuna ma nagunii viimasel ajal sellega leppinud olen, et ma tegelikult midagi ei tea, siis ma ei kurvastanudki täna esialgu eriti. See oli tark tegu, sest soojenduse järel näitasid mu kaaskannatajatest rahvatantsutibid mulle sellist tantsu, mille kirjelduseks ütleks kohe sedasi, et tants meenutas mulle mustasuliste peata hanede siksaksiblimist ookeanilainetes. Päriselt ka. Tegelt tuli välja, et see ongi see tants, mida nad kõik kenasti ilma minuta juba kuu aega harjutanud on – no ikka sel ajal kui mina oma akadeemilist puhkust pidasin välismaal ringi laiseldes janiiedasi... Aga ega mul ei lastud rohkem kui üks kord pealt vaadata. Öeldi, et oled siin ja number kaheksa. Kaheksa mulle kusjuures väga meeldib. Meenutab lõpmatust. Ja üsna lõpmatuseni tobedalt tundsin ma kogu selle tantsuharjutuse juures end kohe kindlasti. Ma isegi ei mäleta, mis selle tantsu nimi oli... aga ega vahet pole. Tundub, et kui ma otsustan oma rahvatantsijakarjääri ikka jätkata, siis kõigepealt tuleb mälu juurde osta, seejärel nende kaootiliselt vahelduvate sammude järjekord mingi imevalemiga ära kodeerida, salvestada ja niikaua peas läbi mängida kuni jalgadesse kulub. Vahel on mul küll selline tunne, et ma olen ikka puhta vale rongi peale sattunud... Et siis Riia asemel Moskvasse või? No kui lennuilma on...