Figaro siin ja Figaro seal...

..ehk ükskord tuleb see kloonimine ikka ette võtta. Sest kuigi tänane hommikupoolik oli emotsionaalselt tappev ning pärastlõuna tekitas üleüldse hinge musta augu, pidi see minu üks ja ainuke mina ikkagi õhtul jaani tantsima minema. Oleks hea meelega oma klooni saatnud ja ise kodus nurka nähtamatuks pugenud, aga… eiei… tuleb minna, tantsukingad jalga ja rätt pähe ning Paduvere poole teele. Oma häbiks pean tunnistama, et kuigi olen jumala kohalik, ei ole ma Paduveres enne käinud. No mis seal Nuustakul ikka, kui Pariis ees terendab onju. Selgub et see koht on jaanitajate hulgas päris populaarne, sest kui ikka õhtune esineja on Smilers, siis millest me räägime… ja eks tegelt oli neil kohale tulnud varastel jaanitajatel suht kama kaks millised naised või poisid neile natukene muru peal nalja tegid. Vihma ju ka kallas. Ja esimest korda Marikeste esinemisajaloos lõi äike elektroonikasse just meie tantsu ajal – ma arvan, see tuleks Memmede tantsu sisse kirjutada, see hetk, mil muusika katkeb ja memmed kui peata kanad ringi vahivad… täitsa karakteris peab ütlema.

Aga kogu õhtu kõige olulisem hetk oli ikkagi täiesti isiklikku laadi saavutus – ma tegin tutvust endlikepiga. Päris normaalne kepp oli. 

Ma ei ole mitte kunagi unistanud...

...kanuumatkast. No ei ole vesi minu element. Mitte et ma teda just kardaks, aga mingi kõikuva asjandusega tema peal matkamine… no aitäh. Ennem hüppan iga kell uuesti lennukist välja. Aga kuna Marikeste suvepuhkuse juurde kuuluvad tavaliselt ekstreemsed ettevõtmised, siis otse loomulikult läksime me pärast naiste tantsupeo läbielamisi… kanuumatkale. Ahja jõele. Eks ma muidugi sain oma viimase laste laagri ajal pisut aimu, misasi see kanuu on ning kuidas selles käituma peaks, sestap ei olnud ma täna hommikul nii väga paanikas. Aga täielik algaja olin ma sellegipoolest, ning mida algaja tavaliselt teeb? Muidugi läheb ta kahekesi kanuusse teise algajaga. Siinkohal soe soovitus – ärge minge kanuusse, mis lastakse vette tagurpidi. Sest esimene asi, mida te tegema peate, on kanuu ümber pöörama. Nii umbes kahe meetri jagu laias jões. Milles laiutavad suured kivid. Ja vette kukkunud puuoksad. Ahja jõe ürgorg ju. Ja need aksessuaarid saadavad teid nii umbes 10 kilomeetri jagu. Kunagi ei või teada, mis järgmise käänaku taga ees ootab. Kas kahe puuoksa vahel on nii palju ruumi, et kanuu läbi mahub või siis mitte. Ma muidugi ei saa üldse aru, kuidas on võimalik niisugust äri euroopa liidu tingimustes ajada…. Tee täiesti puhastamata, mingit järelvalvet ei toimu, allkirju ei võetud, et kui kanuu ümber läheb siis olen ise süüdi näiteks ja vaatan ise, kuidas ma lähimasse asustatud punkti jõuan… täielik korralagedus…

Samas olime meie Katiga ikka täielikult arenemisvõimelised. Esimese tunnikese me tuigerdasime seal kivide ja kändude vahel, ühel korral tirisime kanuu mudasele kaldale, et see seal ümber pöörata ning üleüldse arendasime kõikvõimalikke kanuutamise võtteid. Teisel tunnil olime juba nii profid, et kui üks kanuutas, siis teine tegi pilte. Telefoniga. Mis tavaliselt oli peidus rindade vahel. Ka neil, kel rindu tegelt pole… Kolmas tunnike oli juba täielik relax ehk siis nautimine. Ma isegi märkasin neid siniseid kiile, mis meie ümber lendlesid. Rääkimata ettejuhtuvate kärestike professionaalsest ületamisest. Ja kui hästi läks, siis oli kuulda ka linnulaulu. Ah et miks hästi? No marikesed ju… jõe peal kanuus… kujutate ette Marikesi ja vaikust… eriti kui tegu on ekstreemolukorraga…

Just siis, kui me Katiga otsustasime, et meist on saanud kanuumatka täieõiguslikud nautijad, jõudsime me avamerele. Päriselt ka. Kitsukesest risu täis jõekesest sai ühtäkki lai sillerdav meri. Mis tähendas seda, et tuli hakata aerutama. Kohe korralikult. Poole tunni möödudes oli selge, et kasutusele tuleb võtta kõik lihased. Ka need, mida pole. Viimaste kilomeetrite jaoks ei jätkunud enam neid ka. Vägisi tuli mulle meelde ammune maasikakorjamise eksperiment, kus ma tööpäeva lõpuks enam ühtegi lihast ei tundnud. Nii siis kui nüüd tuli viimase õlekõrrena appi võtta üks jõud, mis kunagi otsa ei saa. Tahtejõud…. Ning kui mulle lõpuks hakkasid kangastuma homsed delfi uudised, kus otsitakse Ahja jõel kaduma läinud Rainet ja Katit, kuulsin ma ellsõudvate naiste rõõmuhõiskeid – mees paistab! Ma poleks kunagi arvanud, et me Katiga nii rõõmsad võiksime olla mingi mehe pärast. Sest just paarkümmend minutit tagasi oli meist möödunud Taevaskoja praam, mille ninas meile mituteist poolpaljast meest lehvitas, kes mind kohe täiesti külmaks jätsid… ja nüüd mingi mees rohelises särgis… ning tahtejõudu oli hetkega kohe hulga rohkem :)

Pärast nelja tundi kõikumist ja 17 kilomeetrit veeteed saime me tunda, mis tähendab maa külgetõmbejõud. Enam kunagi ei tee ma nalja kõikuvate meremeeste üle… võttis ikka päris korralikult aega, enne kui me aru saime milleks meil põlved on ning et maa peal kõndimiseks tuleb hoopis teisi lihaseid kasutada kui vee peal kanuus. Aga et meil päevast ikka ka mingi kultuuriline mälestus jääks, vahetasime oma mudased riided kleitide vastu ning sõitsime Luunja Roosiaeda Naisi Köögis kaema. Olid väga vahvad naised. Minu jaoks jällegi esmakordsed. Vahel kohe on nii, et päev on täis üllatusi, eneseületamisi ning ettearvamatuid emotsioone..

„ma armastan sind esmaspäevast reedeni…“

Ja võib-olla vahel siiski ka nädalavahetustel… mõnikord… 

Ivo sünnipäev Jõgeval ehk kuidas viis tuhat naist päikese pilve tagant välja tantsisid

Mis on mees ilma naiseta? Ei miskit. Ei saa ta oma sünnipäevagi peetud, rääkimata sellest kui loog lahti ja vihm tulekul. Ikka on naised need, kes tugevama poolena kogu vastutuse enda kanda võtavad. Ei takista neid paduvihmad ega tuulispask, kui nad ikka on otsustanud, et tuleb sünnipäevapidu, siis nii on.

ühel korralikul sünnipäevapeol peab ERR ikka kohal olema... kuna nende staap asus meie pesa lähedal, saime meiegi aimu mida televaataja näeb 

Kuna vesistest proovipäevadest on juba piisavalt palju kõneldud, siis pole siinkohal enam mõtet eesti naise kannatuste rada kirjeldama hakata. Kui väljas on vihmane ja külm, tuleb end soojemalt riidesse panna. Üleüldse tundub mulle, et me võiksime lõpetada selle eesti nokia otsimise – selleks on kihtriietumine. Me peaks selle patenteerima ja hakkama raha eest teistele rahvastele õpetama. Niisiis – rahvariiete alla tuleb panna nii palju mitte välja paistvaid riidekihte kui võimalik, jalgade ümber mässitakse toidukile (sest kummikud on niikuinii terve Jõgeva linna pealt otsas ning esinema nendega loomulikult ei minda), läbipaistev kilekeep ümber ja kätte soojad valged sõrmikud. Keegi ei saa aru, aga sinul on soe.

nii seksikad aksessuaarid peaksid lausa kohustuslikud olema 

Sünnipäeval on väga oluline, et süüa saab. Seekord anti päris korralikult. Täitsa hommikust alates. Siinkohal pigistan ma targu silma kinni kogu selle tohutu prügikuhja ees, mis pärast neid päevi Torma prügilasse juurde sigines. Ma saan väga hästi aru, et kristallpokaalid ja hiina portselan ei oleks sellise külaliste hulga juures tulnud kõne allagi. Igatahes tundus, et tantsurahvas jäi menüüga rahule, kuigi ma avastasin oma suureks pettumuseks, et täna ei antudki lõunasöögiks punast suppi. Teada ju on, et mida valgem põll, seda punasem supp... aga arvatavasti polnud menüü koostaja rahvatantsu murfismidest midagi kuulnud. Hommikusöögiks pakutud tuhanded praetud munad panid mind küll pisut kukalt kratsima... noh et millal nad need ometi praadisid ja kes ja kus... aga mis ma ikka pikalt juurdlen, kui ikka piima ja jogurtit saab, on kõik hästi.

hommikusöögilauas 

mnjah... Tallinnas pidi maasika kilo 2.50 olema... 

No ja kui kõht tühjaks jäi, siis võis ju iga kell minna tasuta toidutelgi vastas asuvasse grillipubisse liha või laadale maasikaid ostma. Ühel hetkel avastasime näiteks toominga alt terve kastitäie sefiirikorvikesi. Silme ette kangastus Lembitu Kuuse reportaaž Naiste tanstupeost: „Ja väljakule tormab triibulises seelikus rahvariietes naine. Täiesti selge on, et ta on eksinud ja ei leia üles oma naisrühma. Aga mis on temaga juhtunud? Tema suu ümber paistab midagi roosat. Kas tõesti on tal langetõve hoog peal? Kus on meedikud, miks me ei näe neid tema poole tõttamas? Aga ei, rahvariietes naine jookseb hooga üle väljaku, kollased tutid lehvimas. Ja mis selgub, see on Meie Mari, kes ei suutnud kiusatusele vastu panna ja üritas enne tantsunumbri alustamist ära süüa vähemalt ühe sefiirikorvikese...“

palun mitte jätta sefiirikorvikesi põõsaste alla... mine tea...

Tegelikult hakkas mul sellest Jõgeva staadionist pärast esimest peaproovi täitsa kahju. Ma muru mõtlen. Kuidagi väga kurb oli vaadata seda ülesküntud kartulimaad meenutavat pinnast... järgmiseks korraks peaks ikka patenteeritud golfimuru maha laotama. Seda ei anna ära künda ning silmale ka ilusam vaadata. Kindlasti on mõni selle eliitspordiga tegelev rikas klubi nõus naistele sponsoriks olema. Valged pluusid ja triibuseelikud näevad ka hoopis erksamad välja rohelisel taustal. Ja pastel ei libise. Keerutused tulevad graatsilisemad ja maamärgid ei kao pori sisse nähtamatuteks. Sest kui nüüd tribüünil etenduse ilu jälgivad pealtvaatajad kohati sirgete ridade asemel usse looklemas nägid ning tegu mitte Laimajaga ei olnud, siis selles polnud mitte tantsijad süüdi... kui ikka märk on olematuks tallatud, pole teda mitte kuidagi võimalik üles leida.

Kõik eelnevalt kirjapandu on aga tühine ja vähetähtis kogu sünnipäevapeo sisulise poole kõrval. Seekord näitasid naised oma tõelist nõiajõudu – juba esimese proovietendusega tõmbus taevas sutsu võrra heledamaks, vahepeal üritas küll vihma krabistada, kuid õhtuseks etenduseks laius staadioni kohal helesinine ja päikesesäras taevalaotus. Need inimesed, kes asjaga esimest korda tutvust tegid õhtuse otseülekande ajal, võisid küll imestada, et mis läbivettinud tantsijatest jutt käib. Jummala ilus ilm ju. Ja ega tantsija ise on samamoodi hämmingus. Ükskõik kui mitukümmend korda keegi ka esinenud ja tantsupeol käinud ei ole, ikka tuleb tibutagi ihule, kõhus on liblikad ja staadionile esinema jõudes toimub täielik transformatsioon – hetkega on sinust saanud kõige olulisem isik selles aegruumis. Sest kuigi tantsib terve mass, sõltub tulemus iga üksiku lüli tegevusest. Midagi maagilist on selles tuhandete käte ühtses liikumises ja kehade ühises pöördumises. Eks ta omamoodi rituaal ole. Midagi muudame me sellega iga kord. Seekord pöörasime ilma ilusaks ja soovisime Ivole õnne. Ning iga õige sünnipäev lõpeb nagu alati tordisöömisega. Väga maitsev tort oli kusjuures :)  

palju õnne!

Aitäh minu Marikestele, kes mind kohe hommikul instrueerisid ja informeerisid minu asukohtadest ja väljakuformatsioonidest. Aitäh meie armsale juhendajale, kes jätkuvalt oma lärmakate ja korrale mitte alluvate Marikestega hakkama peab saama, aga midagi pole parata, me lihtsalt oleme sellised armsad olevused. Ja ega ilma meieta ei saaks ka kuidagi. Mehed ammugi mitte. Mis paneb mind hetkel mõtlema, et kui oli naise lugu ja nüüd oli mehe lugu, et mis see järgmine lugu siis küll olema peaks... 

kohtumine sõpradega - teretere Päikeseratas!!!

päikeselise puhkepausi ajal on sõbra käsi, sorry, selg väga oluline :)

aitäh Marikesed!

Ütlen ausalt...

...kui ma lastega kolmapäeva hommikul projektilaagrit alustasin, siis olin pisut pettunud, et ma ikka veel pole ennast ära kloonida lasknud. Noh et oleks vähemalt kaks mind. Üks, kes lastega laagris jändab ja teine, kes samal ajal Marikestega mudas müttab. Naiste tantsupeo eelmudas siis. Sest vaadates oma armsate naisukeste pilte staadioni mahamärkimisest ja orienteerumisest ning kummikutega proovi tegemisest, on mul nii otsatult kahju, et ma sellest kogemusest ilma jäin. Mitte et mul laagris lõbus poleks olnud. Oli. Väga lõbus. Ootamatult tore seltskond oli meid kokku sattunud. Muidugi kõigepealt minu ’vana’ tuttav Irina Sillamäelt, kellega me juba Islandil kokku saades otsustasime, et midagi me kohe kindlasti peame koos tegema ja tänu kellele meil tegelikult see Lotte projektireis ka teoks sai. Aga meie kolleegid Sillamäe Vanalinna koolist olid täitsa omaette pärlid – nii vahvaid laulumaiaid õpetajaid polegi juba ammu kohanud. Olete super lahedad! Ja siis need lapsed... nii omad kui alguses võõrad ja pärast täitsa omad needki... ega ma siis igaühega ikka ei lähe esimest korda kanuutama onju :)

Täna siis sel ajal kui minu Mari-naised Jõgeval staadionimudas müttasid, mässasime meie Lottemaal. Tegelt olen ma väga uhke nende inimeste üle, kes selle üdini eesti oma asja nii kenasti maaks on vormistanud ja end sellele pühendanud. Täna nägin ma jälle, kui palju head energiat kiirgavad need inimesed, kes suure innu ja lõbuga oma tööd teevad. Ikka kõik need Lotte raamatu tegelased, keda Lottemaal iga nuka peal kohata võis. Eriti armas oli vaene külmetav Lepatriinukene, kes Lennumasinat valvas. Käisime lendamas ka. Ülevalt avaneb ikka täitsa teine perspektiiv kogu asjale. Teadagi.

Aga veel sellest pühendumusest. Kuigi väljas oli vaat et miinus null ja vihma kallas kui oavarrest ja tuul puhus ja miskit mõnusat ei olnud meie füüsilises olemuses, andsid need vahvad tegelased seal Lottemaal ja meie enda rõõmsad naeratavad lapsed nii palju energiat, et praegu soojas toas istudes ma enam küll ei mäleta seda lõdisevat tunnet vaid minus on alles ainult head ja positiivsed emotsioonid. Kohtumised. Jutuajamised. Küünlavalgus toas. Naeratused. Lõputu kuhi krõpsupakke. Ühine lauluring. Türgi tantsu õpetav vene poiss. Must kass. Vana taksikoer paadis. Jääkülm dušš hommikul... ups... see viimane vist väga meeldiv ei olnud, aga egas väikesed ebameeldivused kuuluvad asja juurde. Siis oskame hinnata headust paremini. Ma hakkan teid igatsema, minu Lohusuu lapsed... kohe päris kindlasti... 

Laagris...

...käisin ma viimati kooliajal. Ja see oli ammu. Väga ammu. Laager tähendab seda, et hulk lapsi on koos ja mõned õpetajad üritavad neid ohjeldada. Laagris magatakse telkides ja süüa tehakse lõkke peal... Ups. See oli vanasti. Nüüd on laagripaigas kämpingumajakesed, pehmed madratsid, puhas voodipesu, söök tuuakse termospottidega kohale ja lõkke asemel on grillirest ja vorstid. Sellest hoolimata on laager täiesti omaette nähtus.

Esiteks – pole mingit lootustki ohjeldada vabadusse pääsenud koolilapsi. Ja pole ka vajadust, sest vaba hing vajab seikluskogemust ja tahab asju teha omamoodi. Lasku käia. Pärast loeme üle murdunud varbad ja kriimud. Võibolla paneme plaastrid peale :)

Teiseks – ei tohi igasugu planeeritud tegevustega üle pingutada. No mis sest, et projekt... egas kõiki tegevusi ei pea ära tegema, mis kirjas on. Pärast pannakse aruandesse kirja kõik nii nagu peab. Ups. Ärge haridusministeeriumi inimestele rääkige. Nemad meie projektitaotluse heaks kiitsid... ise teadsid millega riskivad.

Kolmandaks – ilm tuleks alati vähemalt kuu aega ette ära tellida. Meil jäi tellimata. Seega oli meil ilm kõige tuulisem siis, kui tahtsime laevaga Kuremaa järvele seilama minna. Nii tuuline, et laev ei saanud sadamast välja. Siinjuures tuleb meeles pidada, et sõnad LAEV ja SADAM on Kuremaa tingimustes jutumärkides. Tegelt sõitis meie juurde kõrkjatesse mattunud ujuvkai juurde tünnisauna parv. Nimega Linda. Oli täitsa põnev. Eksootiline isegi. Sest tuulele lisaks tabas meid vahetult pärast „sadamast“ väljumist veel ka paduvihm. Aga kui parve peal ringi luusida, siis võib leida pisut varjulisema koha ning kui seal katkist telefoni mängida, on laevasõiduromantika kindlustatud. Saun oli kahjuks kütmata ja tünnis vett ei olnud. 

Neljandaks – pole mingi probleem hommikul vara jääkülma duši all end karastada. Pärast on ju jube soe!

Viiendaks – grilliõhtu õnnestumiseks läheb vaja kahte kõige vanemat ja asjalikumat poissi (vene poisid kusjuures), kirvest, puuriita ja 15aastase elutarkust: „Grilli juurde naised ei tule, see on meeste töö!“

Kuuendaks – kui ma midagi kardan, siis kõikuva kanuu ja kahe võõra lapsega keset Pärnu jõge hulpimist. Aga ega keegi ei tohi sellest aru saada. Mina olen ju boss ja tüürimees ning kuna omaniku koer otsustas, et meie kanuuga on kõige turvalisem reisile minna, siis ei saanud me ometigi ümber minna. Ei läinudki. Päris tore oli tegelt. Nüüd ma lähen Marikeste kanuumatkale nagu vana kala kunagi. See, et samal ajal vihma sadas, on iseenesestmõistetav.

Üleüldse on see laagrivärk mulle natuke konti mööda ka. Mulle ju meeldib võõras kohas pea ees vette hüpata ning normaalne ei ole ma kohe kindlasti. Vähemalt ühiskonnanormide järgi. Jumal tänatud, et mulle nii palju võimalusi antud on. Olla mitte normaalne :)

Mitme muutujaga võrrand ehk kuidas Meie Mari Naiste Tantsupeoks valmistub

Jõgeva on teadagi külmapealinn. Keegi muidugi minu käest ei küsinud, kas ma sellise tiitliga nõus oleksin, aga tulemused on igatahes tunda – hommikuti ilmateadet kuulates alustab raadiodiktor tavaliselt Jõgevast, kõige külmemast kohast siis. Sestap on päris tore, et meil sellel suvel vähemalt Naiste Tantsupidu on. Saab veel vähemalt nädala jagu suvesooja ilma. Mitte et ma seda leitsakut taga igatseksin, mis eelmisel Naistekal valitses – villaste vammuste ja tantsujalgadele üldse mitte sobivate mustade kingadega kaheksa tundi 32 kraadises lauspäikeses veeta on isegi ühele tublile Marikesele liig mis liig. Karta on, et ilmategur meie võrrandis saab olema see kõige etteaimamatum muutuja, sest täna on ikka kuidagi pagana tuuline... Võib juhtuda, et tuleb jälle tutt näos kinni tantsida... 

Teiseks muutujaks on igavesest ajast igavesti muutuvad tantsusammud. Oma kuueaastase rahvatantsijakarjääri jooksul olen ma vähemalt ühe asja selgeks saanud – niipea kui ma oma kohmakate tantsujalgadega mingi tantsu enamvähem korralikult omandanud olen, lammutatakse see suuremate pidustuste eel algosakesteks lahti ning vahetult enne peoplatsil esinemist tuleb kogu tants uues kuues ära õppida. Ametlikult nimetatakse seda väljakuversiooniks. Aga kuna rahvatantsija on oma olemuselt nagunii multifunktsionaalne, siis tribüünil pidu nautiv külaline näeb tõepoolest kauneid kujundeid (kui tribüün piisavalt kõrgel on muidugi) ning tal pole halli aimugi, milliste varjunditega need kujundid sündinud on. Ja kui palju ajurakke tantsijal esinemise ajal korraga töös on, et kõiki neid muutujaid meeles pidada. 

Kolmas muutuja on inimressurss. Ma saan muidugi aru, et peokorraldajatele tundub, nagu jääks maailm peoeelses nädalas seisma ja asjaosalistel kõik muud kohustused nagu võluväel kaovad, lubades neid kahesaja protsendiliselt ettevalmistustega tegeleda. Tegelikult elame me suht kitsast liikumist kannatavas ühiskonnas, kus meie isiklikud hobid kuuluvad pigem kõrvaliste välistegurite alla, mida tavavõrrandisse sisse ei lubata. Ja mitte kõigil ei ole matemaatiline vaist nii tugev, et oma isiklikku tõenäosusteooriat üles ehitama hakata. Seega tuleks pigem rõõmustada kõigi nende tantsuhuviliste üle, kes tõepoolest ka füüsilise kehana kõik minutid võrrandis veedavad. Mõned meist saadavad oma vaimu teisel tasandil kohale ning ma arvan, et ka see on vajalik ja asjakohane.

Kui nüüd kõik need ja kümned lisanduvad muutujad kokku panna, siis tulemuseks on raudselt midagi uut ja huvitavat, mida sugugi kuivaks matemaatikaks nimetada ei saa. Aga see ju tegelikult ongi elu, mitte raamidesse surutud ja kellegi tahtmist täitev, vaid vabas voolamises ja kõigi osaliste omanäolisust kandev looming. Mis kütab kuumaks mitte ainult ilma, vaid ka südamed. Tulge kaema – mis imetegu seekord Jõgeva staadionil 12. juunil näha saab! Marikesed on kohal. Kulbiga.