Üheks meie ühiskonna veidruseks on see...

...et õpetajad peavad pidevalt kaitsma oma õigust pikale suvepuhkusele ning võimalusele koolivaheajal mitte tuimalt koolis nelja seina vahel kolleege põrnitseda või siis külakeskustelu arendada. Koolivaheajal tahaks ju õpetaja ka puhata ja mängida, onju. Et siis tema ka uut veerandit alustades värskest energiast pakataks ning ikka tahaks oma õpilasi jälle näha. Sest midagi hullemat ei oska ma ette kujutada, kui see hetk, mil ma hommikul mõtlen – jälle ma pean sinna tööle minema... Ei pea. Tahan. Minna. Tahtsin minna ka täna, täitsa vaheajal, sest olin oma hullus agaruses välja ajanud meile tasuta koolituse. Projekti raames ikka. Ma tean... nii kui ma suu lahti teen, nii tuleb sealt sõna projekt. Projekt siin ja projekt seal, vahepeal mitu ja-nii-edasi. No harjuge ära juba :) Agajah, täna oli tore päev. Mulle ikka nii meeldib, kui tuleb külla inimene, kellest sa midagi ei tea ja siis ta üllatab sind täiesti ootamatult ja positiivselt ja võngub tagasi sinu enese seest. Pille Kriisa. Need kes teavad, need juba teavad, need kes veel ei tea – tutvuge. Ääretult vahva ja meeldejääv persoon. Ja millest me siis rääkisime. Just rääkisime, sest mul on nii kopp ees kõigist neist koolitustest, kus koolitaja sulle pauerpointi ja uskumatu hulga pabermaterjali abil püüab midagi selgeks teha ja siis pärast koolituse lõppu küsid sa endalt – misasja ma siia üldse otsisin. Seekord oli teisiti. Kohe päris teisiti. Esiteks ma muidugi arvan, et veel ükski koolitaja pole nii palju roppusi nii lühikese aja jooksul suust välja paisanud, aga... see ongi ju elu. No kuulake meie lapsi, nad niimoodi räägivadki ju. Kõik need armsad eestikeelsed T-sõnad ja V-sõnad ja meie piirkonnale iseloomulikud T-venekeelsedroppused-ja-bolše... Ja Pillel on õigus – need ongi ainult sõnad. Me oleme liiga tundlikeks muutunud ning võtame igat lapse suust väljapaiskuvat sõna otsese solvanguna. Aga ei peaks. Poleks üldse vaja. Oma suhet lapsega tuleb rajada ilma igal hetkel solvumata. See oli nii armas äratundmine... mina olengi mina ning teengi asju omamoodi ning olen justnimelt seda igaühega eraldi suhet püüdnud rajada. Kogu oma õpetaja-elu jooksul. Võibolla seetõttu ongi minu suhted lastega nii positiivsed. Kui ma iseendast pluss-inimese teen või õigemini end plussmärgiga tunnen, siis see peegeldub vastu ka minuga suhtlevates inimestes. Mina suudan küll inimesi aktsepteerida kõigi nende veidruste ja omapärasustega, mis neist ju tegelikult originaalsed indiviidid teevadki. Mul pole mingit tahtmist kedagi lihvida, väänata, tahuda, endale sobivamaks muuta... Pillel on õigus – mina käin koolis õppimas täpselt samapalju kui lapsed. Meie mikrokosmoses oleme me võrdsed.