Eks õpetajate päev...

...on juba läbi aastate selline olnud, et vanemate klasside õpilased võtavad koolis võimu ning õpetajad saavad päev otsa kõiksugu veidrustega tegeleda. Näiteks võtavad vastu kogukonna esindajate õnnitlusi, otsivad üksteist lillede keskelt, mida terve õpetajate tuba täis on, proovivad iiveldusega võideldes ära süüa kõik need koogid ja tordid, mis heast südamest kohale on toodud, või siis üritavad neile tundi andvaid õpilasi närvi ajada. Eks kõigepealt toimub hommikul muidugi aktuse moodi asjake, kus õpilased laulavad ja luuletavad ning kooli ’uus direktor’ pidupäevakõnet peab. Tavaliselt on lastel ka midagi üllatavat varuks, nii õpetajate meeleheaks kui härmiks. Ühesõnaga – üks lust ja lillepidu. Kõigile. Peale minu ja mu kaheksandike-üheksandike meeskonna, kellega koos me kõigepealt paar nädalat enne pead murrame ja ajusid ragistame, et järjekordne õpetajate päev eelmise aasta omast vähemalt natukesegi erineks ja ikka meelde jääks. Vahel see õnnestub, vahel läheb kogu üritus veidi metsa poole. Nii nagu ikka. Aga vahet pole, millise aastakäiguga tegu on, lapsed on alati hakkajad ja asjalikud ning võtavad end vajadusel vägagi kokku. Ka siis, kui õpetajatest õpilased neile uut ja vana teevad. Sest tegelikult nad ju teavad, et õpetajad neid armastavad, neil on lihtsalt vaja vahel auru välja lasta. Ja õpetajate päev oma mitmekesisuses on selleks oivaline võimalus. Eks mina võin täna ju hoopis spioonipäeva tähistada ning selle auks hulga James Bonde või Mission Impossibleid ära vaadata....