Täna oli minu rahvatantsijakarjääri jooksul umbes kolmas kord...

...trenni rinnad kaasa võtta. Ja mis juhtus – kohe hakati neid nööpnõeladega läbi torkima ja nende peale numbreid laduma. Igal juhul oli mul täna trennis ikka täitsa tropp olla. Sest meie tubli nädal tagasi toimunud filmivõtted tühistati täpselt pooles ulatuses, mis tähendas, et Lustilugu tuli uuesti videosse tantsida. Ja kuna rahvatantsija on jätkuvalt katsejänes, siis otsustas naiste ebajumalast pealavastaja tantsu lõpu pisut ümber teha. No nii natukene – et tuled teise jalaga ja lähed teises suunas ja mõnda asja ei tee üleüldse, aga siis teed jälle nigu topelt... tsirkus missugune. Ega mind eriti ei lohuta küll see meelitamine, et ’oh rahvatantsija on ju kõigeks võimeline ja nagunii tehakse enne suuri pidusid tantse ümber ja seal platsi peal saate ju alati kõigega hakkama’... kui minult oodatakse perfektset esitust video näol, siis olen tropp mis tropp kui pean minut enne filmimist veerand tantsu teisiti tantsima. Umbes nagu pillimehele ütled paar päeva enne kontserti, et tead, aga meie dirigent arvas heaks sinu partituuri pisut ümber kirjutada, onju, sul pole selle vastu midagi, sa ju nii hea pillimees. Nali naljaks, aga rahvatantsija on juba kord selline loom, et kui ta tantsu endale jalgadesse-kätesse lihvib, siis tekib ümbertegemisel ajus lühiühendus, sest ega tantsija tantsimise ajal enam ometi ei mõtle, mida need jalad teevad. Siis ta lihtsalt tantsib. On nii-öelda karakteris. Vaesed enn-kolmed, kes meie ülesvõtte järgi nüüd õppima peavad hakkama, ma soovitaks neil silmad meie valgetel nööpnõelanumbritel hoida ja meie nägusid mitte vaadata, sest kui kõigepealt õpitakse õhtul hilja poolteist tundi uut tantsu lõppu ja seejärel filmitakse nii umbes sadanelikümmend duublit, siis näkku kinni kleebitud naeratusest on kohe kindlasti saanud grimass ja pahupidi silmad annavad märku aju ülekuumenemisest. Võibolla oleks neil mõistlikum seda tantsu siiski kirja pandud kirjelduse järgi õppida...  sest lustist oli täna asi ikka väga kaugel.