...sest vahete-vahel pillub ta sulle õigeid vastuseid või
võimalikke teeotsi nigu lahtisest varrukast. Paar nädalat tagasi, kui see
super-vere-täiskuu-varjutus aset leidis, loksus vist midagi paika, sest nii kui
silmad kinni panen, nii ta muudkui sosistab midagi. See Universum ikka. Näiteks
ütles ta mulle, et tuleb minna Gaia Akadeemia kursusele. Et kaua ma ikka mässan
siin omaette, keegi mind nagunii tõsiselt ei võta, tuleb siis endale mõttekaaslasi
ja kaasmõtteid otsida ning lõpuks ometi midagi ka muutma hakata. Maailmas muidugi.
Ja kuigi käsud-keelud mõjuvad mulle tavaliselt vastupidiselt, siis seekord
loobusin täitsa rahuliku südamega meie oma kommuuni spaa-nädalalõpu reisist
Gaia kasuks, mis laias laastus tähendas seda, et kui minu naised kaelapidi
ravimudas spaamõnusid nautisid ja oma valgetes pehmetes hommikumantlites hotelli vaipadel ringi liuglesid, seiklesin mina Kõrvemaa metsa vahel, noppisin pohli ja keetsin juurikasuppi.
Kokkutulnud seltskond oli just selline armsalt
kirju nagu arvata võiski – täiesti erineva tausta ja algmaterjaliga inimesed on
jõudnud arusaamisele, et nad pole siia ilma loodud mitte süsteemi alal- ja
ülalhoidvateks robot-töömesilasteks, kes kuulekalt asju ühest kohast teise
tõstavad, vaid hoopis millegi enama jaoks. Me oleme nii andekad, et suudame
anda ja teha tunduvalt rohkem. Tihtilugu me lihtsalt ei tea, kuidas ja
kustkohast alustada. Selleks on vaja Universumi tõuget. Ükstapuha, kas ta siis
ilmutab end sulle unes, plinkides reklaami kombel otsaette – Toomas Trapido,
Toomas Trapido – või saadab sulle kogemata kellelegi teisele mõeldud kirja. Peaasi,
et sõnum kohale jõuaks.
Küllap oli ka esimene kohtumispaik tähtede seisuga ära
määratud, sest sellist tohutu soojuse ja armastusega loodud pereparadiisi me enda
rühmaenergia üles leidmiseks vajasimegi. Kuigi koha nimi on tegelikult Rabavee,
siis internetilühend RABAV puhkemaja on täiesti õige termin. Ja mitte ainult
sel põhjusel, et täielikku pärapõrgusse, tühja ja koleda koha peale on üles
ehitatud rabav puhke- ja õppekeskkond, vaid pigem rabas meid tunne, et meid on
pereliikmeteks arvatud. Ja eks oma perele teed ikka kõige rabavama tordi
õhtuseks maiuseks, onju... Pean tunnistama, et nii head besee-toorjuustukooki kui
meie ’emme’ meile eileõhtul lauale tõi, pole ma veel kunagi saanud. Niiet kõik
see ökohuviline looduslaps – järgmise hooaja märksõna on RABAV MATKAKODU - http://www.rabav.ee/
Oma tänulikkuse väljendamiseks õnnestus meil ka
pererahvale veidi kasulik olla, nõnda et tänasel pärastlõunal pidin ma meelde
tuletama kõik lapsepõlves omandatud tarkused puude riita ladumisest. No ma väga
loodan, et esimesed tormituuled meie laotud riitasid metsa alla laiali ei puhu.
Muidu on järgmisel korral suht keeruline selles kohas pimetrummi teha. Võib-mis-iganes
see harjutus ka polnud, kus sind pimesilmselt metsa alla viiakse, et sa sealt
siis trummihelide peale uuesti tagasi oskaksid tulla. Silmad ikka pimedad. Tegelt
oli see suht koomiline vaatepilt, kuidas zombi-laadsed inimolevused jalg jala
ette tammudes ja kätega õhku kompides kokku kogunesid. Trummi löögirütm
mõjub ju iseenesest nii, et sa kohe pead ühte sammu temaga astuma. Üleüldse tuleb
meil Ritaga nüüd järgnevatel kordadel end käsile võtta ja oma mantratega
tõsiselt alustada, kuigi muusikaga on nii, et vahel ta tuleb sinu juurde ja
vahel mitte ning ega vägisi ei saa midagi. Sest me tahame ju raamidest välja,
mitte et vahetame trellid klaaside vastu ja värvime raamid rõõmsate värvidega...
Siin ei aita isegi maailmale avatud värviline ökokemmerg, taguotsa all
soojeneva penoplastiga – kui ma tunnen, et see tõukab mind kritseldama sinna
seinale minu sisemusest välja pulbitsevat poeemi, millest võib juhuste
kokkulangemisel järjekordse hipiliikumise lipulaul saada, siis ma seda ka teen,
aga mulle peab jääma võimalus öelda: I’m so sorry, aga ma praegu ei tea head
eestikeelset omasõna ’permakultuurile’, kuid ma mõtlen selle peale. (Asjatundmatutele
lisainformatsiooniks – tegu ei ole SPERMAkultuuriga...) Ja alati polegi vaja
kõiki asju üheskoos teha, sest kuigi sünergia on vapustav asi, vajab mõni meist
iseenda laadimise aega ja kohta. Ning kogu nädalavahetuse pärliks jäi ikkagi
kassi käpp minu peos – sellesama valge peremehe, kelle nimi on Rõõm, kuid kelle
silmad on kurvad ja kes meid nurrumise asemel hammustamise ja urisemisega
kostitas. Üritasin, mis ma üritasin, aga sõpru meist ei saanud, leppisime siis
käpaliku tervitusega. Kõiki teisi ühisüritajaid aga loodetavasti saab juba varsti
sõbraliku kallistusega tervitada, kui me kõik maailmaparandajad järjekordselt
Gaia akadeemias kohtume. Ehk on meil siis ka juba mõned mantrad ja ’permakultuuri’
vasted olemas.
No comments:
Post a Comment