...tuleb omadega rappa minna. Midagi seletamatult
müstilist on selles väikeste inimeste maailmas. Ja seda mitte ainult visuaalselt. Tundub,
nagu hakkaks rabas viibides aju teistpidi tööle. Vaatad kaugusesse, silme ees
puna-kollased värvid virvendamas, tunnetad kuuenda meelega jalgealuse kõikuvat
olemust ning hing sukeldub rabavaikusesse.
Noh muidugi kui seda vaikust on,
sest kui rappa ikka pealt tosina Marikest läheb, siis on vaikusega pisut
defitsiit. Ega sest ka midagi tegelt pole, sest rabas tulevad head mõtted ja
neid tuleb ikka sõpradega jagada. Tegelikult olime me väikest viisi
kriminaalid. Nimelt toimub Männikjärve raba laudradade ja vaatetorni remont ja
me poleks nigu tohtind üldse seal peal ringi trööbata... aga kui tahtmine suur,
siis ei mõtle ju eriti käskude-keeldude peale. Ja ega ausalt öeldes tundusid
need rajad juba täitsa ära remonditud olevat. Vaatetorn oli muidugi poolik mis
poolik ning kui seda tegemisjärgus torni vaadata, siis võtab pisut kõhedaks
küll see mõte, et kunagi tohivad inimesed sinna üles ronida jälle. Et mispärast
või? No kuidagi raske on uskuda, et kogu torn püsib kõikuval pinnasel mingite
raudvarraste abil palkide külge kinnitatuna püsti. Misiganes siis nende
varraste nimetus ka polnud. Aga küllap töömehed teavad, mida nad teevad. Niiet seekord
me rabamüsteeriumi kõrgustest nautida ei saanud, aga tegelt on rabas kõik nii
miniatuurne ka tavainimese kõrguselt vaadatuna. Tunned ennast ikka Gulliverina
küll kõigi nende lilliputisaarekeste ja nunnude mändide kõrval. Ja need
saarekesed on nii kutsuvad – muudkui vibutavad oma värvilisi sõrmekesi, et tule
lähemale, tule lähemale... kuni avastad end peaaegu õõtsuvale pinnasele
astumas... Ilma kanepita pilves... mitte et ma midagi teaks kanepitarbimisest
:) Aga teraapia on raba kohe kindlasti ning seda igasugu ilmaga. Ka siis, kui
teda udust otsima peab.
No comments:
Post a Comment