...paremini välja kui kramplik mõtlemine oma jalgade, käte
või pea tegevuse peale. Soovitavalt kõigi kolme peale samaaegselt. Et kui enne
tavaliselt tantsisid ikka rõõmu ja lustiga ning laulsid laulu kaasa, siis nüüd
pobisevad kõik naised omaette – üks-kaks-kolm-neli, üks-kaks-kolm-neli... Ega siis
õppevideo filmimine pole miski naljaasi. Eriti kui värvilisi sukkpükse ka jalas
ei ole. Kogu vastutuse õlgadel kandmine paneb vägisi anttikmaailma Atlasele mõtlema
ning silme ees kangastub juba täielik fiasko ehk tantsurahva hulgast
väljaarvamine ning selle teise kangelase moodi kalju külge aheldamine. Silmad vahivad
paaniliselt põrandale joonistatud musti ja siniseid jooni ja ringe ning
naeratamisest saab näkku kleebitud irve. Kui ühel versioonil sinul juba natuke
midagi välja tuleb, siis kellelgi teisel läheb kohe kindlasti kuskilt vussi. Ja
no semantikast me üldse ei räägi... oleme siis ussid või laimajad või hoopis
keskid kolmandad. Ja siis pole tegelikult midagi imestada, kui kõigist
ülesvõetud klippidest kõik on ’täitsa head’ ja ’päris normaalsed’, aga kui
Marikestel lubatakse end lõdvaks lasta, sammude peale mitte mõelda ning ainult
karakterit välja mängida, siis on ka tantsul elu sees nigu niuhti. Ei saa meist
ikka viimistletud peenmehhaanikaga tantsunukke... Aga kui tantsunaine pärast
rasket tantsutööpäevaõhtut enam jalga üle ratta pulga tõsta ei jõua, siis on ta
järelikult endast kõik andnud. Võtke või jätke. Tegelt – tehke järele... Ootame
põnevusega kõigi nende julgete tantsutruppide etteasteid, kes naiste
tantsupeole end siiski Lustilugu ja Laimajat tantsima registreerisid ning nüüd meie õppevideolt õigeid jalgu üles leidma peavad hakkama. Julge
naise rind oli igatahes õppevideo tarbeks push-up’idega varustatud...
No comments:
Post a Comment