Ma võtan oma sõnad tagasi

Olen alati öelnud, et ei karda surma. Mis seal ikka karta on, pigem põnev ju, et mis pärast ka juhtuma hakkab. Eile aga, keset klassiruumi seistes, kui mind valdas ülekeha külmus ja tohutu valu peas ning tundus, et mu süda oli täiesti seisma jäänud, ei meeldinud mulle sugugi see mõte, et nüüd ongi kõik. Niimoodi see siis juhtubki. Tohutu hirm valgus mu üle. Paanika. Meeletud vappekülmad. Lihaskontrollimatus. Ma pole kunagi enne end nii abituna tundnud. No kui, siis võib-olla seal Otepää seiklusrajal kes-teab-mitmekümne meetri kõrgusel palgijuppide otsas kõõludes… Igatahes hirmutasin ma ära kõik oma kolleegid, kes mulle kiirabi kutsusid ning kuna Mustvee kiirabibrigaad ei suutnud tuvastada, mis mul tegelikult juhtus, siis andsid nad mulle rahustavat tabletti, käskisid magada ja koju minna. Minu kallid töökaaslased aga nägid, et minust ikka inimeselooma ei saa, sest asi ei paranenud mitte karvavõrdki ning toimetasid mu hoopis Jõgeva haiglasse, kus ma end täieliku usaldusega meie kalli Kaja hoolde andsin. Elus esimest korda tilgutati mulle veeni mingit lahust, kusjuures see kanüüli panek oli äärmiselt ebameeldiv ja ma tundsin kogu aeg, kuidas ta mul seal on ning kuidas külm vedelik mööda mu kätt edasi ronib. Nigu printsess herneteral. Ausõna. Mulle muidugi meeldis väga arsti küsimus, et kas teil viimasel ajal stressi on olnud ja kas olete saanud piisavalt puhata. Sama küsimuse esitas ka kiirabibrigaad, siis me lihtsalt naersime kogu minu ümber kogunenud õpetajaseltskonnaga… jahah, kas meil on stressi ja kas meie töö on pingeline. Ega ma tegelikult ei saanudki teada, mis mul siis viga oli. Südametöö täitsa korras, natuke liiga kiiresti teine lippab, aga minu elutempo ja madala vererõhu juures on see vist paratamatus. Veri on ka täitsa õige vere moodi, ehkki need va valged libled üritavad punastega konkureerides peale jääda. Painava peavalu kohta arvamus puudus, eriti midagi ei osatud arvata ka pikalt kestva palaviku kohta, sest veri ju mingit põletikku ei näidanud. Niisiis oli arsti diagnoos tüüpiline – üleväsimus, kurnatus, stress, kaootiline toitumine ja püstjalapeal läbipõetud viirushaigused. Eksole. Eks ma sõidan siis soojale maale puhkama, võtan kõik oma raha välja ja aidaa… Tea kaugele ma jõuan oma kopikatega, äkki Võrumaani ikka veab välja.