Elu koos kassidega vol 2

Tänavune kevad tõestab ilmekalt, et minu majapidamises on hädavajalik ühe kohitsemata kõutsi olemasolu. Kui meie punane Alfonso eelmisel aastal parematele jahimaadele suundus, ei ole asjad enam endised. Hoolimata sellest, et minu Esmeraldad-Rosalindad-Emmeliined on kõik kenasti ära opereeritud-steriliseeritud, käib meie õue peal Mehhiko seebiooper täie hooga. Kosilased on kohal 24/7. Ei aita ka see, kui ma neile vahepeal kaikaga ümber maja joostes Shreki mängin, see peletab nad küll korraks nelja tuule poole, aga peagi on nad oma tavalistes pikutuspaikades tagasi. Kõige iseteadlikum neist on täiesti korraliku kodukassi välimusega Triibik, kes arvab, et meie õu kuulub talle. See, et ma teda ikka ja jälle sisekoridorist nurrumast leian, on täiesti tavaline nähtus. Kui inimesed veidi kaugemale lokeeruvad, siis on see piisav põhjus näiteks kööki lipsata ja seal rahumeeles krõbuskeid krõbistada. Ning kui perenaine oma tagatoas pikutades telekat vaatab, siis pole midagi imestada, kui mingil hetkel jälgib teda ukse vahelt kaks täiesti võõrast kassisilma. Sellele korralikule kassihärrale sekundeerib Kurvakuju Rüütel, kelle pilk reedab ahastusega, et ta on oma Sancho Panza lootusetult ära kaotanud. Ausõna, ma ei ole kurvemate silmadega kassi oma elu sees näinud. Ja kui ma kindlalt teaks, et ta kodutu on, siis… Aga neile kahele triibulisele (triibikud on minu lemmikkassid muide) lisandub teatud intervallidega veel kaks valgekarvalist. Üks neist on Häbelik. Mustade plekkidega ja jälgib mängu tavaliselt paraja distantsi kauguselt, et siis minu silmapiirilt kadumist ära kasutades vaikselt koridori lipsata mõne kohaliku kassi lähedusse nurruma. Teine on üleni valge Veteran, kes näeb välja nagu oleks ta äsja geriljasõjast koju naasnud – kõrvad lõhki, nägu viltu ja lühike sabajupp kõveralt kokkukasvanud. Tema on alati kohal nagu viis kopikat siis, kui triibikuid kumbagi silmapiiril pole. Minu kassikaunitarid võtavad tavaliselt kogu seda melu üsna külma kõhuga. Bläcky vahepeal ikka läheb mõnele hooga käppapidi kungfud tegema, aga seda peavad kassiisandad vist lihtsalt hevinaise veidruseks. Ega suurt midagi üle ka ei jää, kui kosilased asja lootusetusest ise aru pole saanud ja omast arust rambosid üritavad mängida. Kusjuures samasuguse kurameerimise osaliseks saab ka meie ainuke kohitsetud kassipoiss… no loomad on vähemalt homofoobiavabad… Ega mul iseenesest polekski midagi selle kassikarja vastu, kui ma pesusid õuest tuppa tuues ei peaks neid üle pesema ning kui mu koridorist ei vaataks iga nuka pealt vastu aromaatsed seinakaunistused. Naabrid arvavad nagunii, et kõik minu aiast väljajooksvad kassid kuuluvad minule. Ainus, kes mind mõistab, on naabri hundikoer, kes alati igatseva pilgu ja kiunatusega mööda aiaserva minuga kaasa jookseb, kui ma ümber maja indiaanitantsu teen. Ta annaks vist ei tea mida, kui ainult saaks kasvõi kord kassidega võidujooksu teha. Kõrvalkrundi malamuut nii madalale ei lasku… Näis, kumma närvid enne otsa saavad, kas minu või flamencot vihtuvate kaslaste omad.  Igatahes õdusatest videvikutundidest kiigul lösutades on asi kaugel… Kurrrrr